Epp ja Justin Petrone vastasid teie küsimustele. Päris ausalt ja põhjalikult.

Epu kirjastusest ilmub vooluliinil eestlaste reisi- ja elukogemusi laiast maailmast. Niinimetatud Mina-sari on lugejate seas päris populaarne. Justini kirja pandud «Minu Eesti» tõusis kohe ilmudes raamatupoodide müügitabeli absoluutsesse tippu. Mis on selle eduloo taga?

Abdul Turay kirjutas Postimehes: «Eestlannaga elavatel välismaa meestel tekib sügav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Ma ei tunne ühtegi välismaalast, kes oleks olnud vähegi pikemat aega koos eesti naisega ega tunneks lausa kirglikku huvi eesti kultuuri vastu.»
Kuidas käib välismaa meeste eestistamine ja mida nad sellest ise arvavad?

Tänan Teid huvitava lugemismaterjali eest. See on armas, et te Eestisse tagasi tulite. Kas on plaan siia jäädagi?
Justin: Kui ma saaksin minna tagasi ajas ja saaksin öelda noorele Justinile, et kunagi tulevikus ta elaks Eestis, siis ma arvan, et see oleks noor-Justinile üsna uskumatu. Mina ei saa vastutada, mis juhtub tulevikus. Lihtsalt peame vett usaldama.
Epp: Me arutame seda iga päev, mis meist küll edasi saab. Tahaks ühekorraga elada nii Eestis kui New Yorgis, aga see pole võimalik... Vahel üritan ette kujutada, mis tunne on elada inimestel, kes arvavad, et nad teavad, mis neist saab. Tegelikult on see illusioon. Keegi ei tea.

Abdul Turay kirjutas, et tihti pole mehel ja naisel omavahel millesti rääkida, kui nad on üles kasvanud erinevatel kultuurides, kuidas on teiega lood? Kui kursis Justin Eesti eluga on ?
Justin: Abdul kirjutas väga hea artikli sellest, et välismaa mehed estoniaseeritakse, aga kui ma seda lugesin, mõtlesin, et see on alati kahepoolne liiklus. Epp on tegelikult väga tuttav Ameerika eluga ja inglise keele kõneleja eluga. Aga mina ja Eesti? See on suur protsess, mis veel edeneb. Ma võtsin näiteks hiljuti eesti rahvamuusika plaadid raamatukogust.
Epp: Kuna Justin teeb magistriõpinguid eesti ajaloo ja kultuuri alal, siis teab ta väga huvitavaid asju, tuleb koolist koju ja jälle valgustab mind.

Kuidas teid valiti «Minu» sarja kirjutajateks? Kas läksite ise kirjastusse ja soovisite või pakuti teile?
Epp: Õigupoolest ma kogemata asutasin kirjastuse ja see Minu-sari algas ka niimoodi poolkogemata... Mina olen nüüd ise selles vastutusrikkas rollis, kus tuleb valida näiteks viie erineva proovikatkendi vahel, et kes võiks kirjutada raamatu antud maast. Ja vahel ka pakun ise mõnele inimesele, kui kuulen kellestki ja ta tundub elustiili esindajana ning kirjutajana huvitav.
Kuidas tundub elu Eestis võrreldes Ameerikaga ?
Epp: Noh, see on nii pikk vastus, me oleme sel teemal mitu raamatut kirjutanud.

Miks teie raamatud (vähemalt osa neist) on toimetamata? Muidu päris muhe lugemine.
Epp: Vabandame, tegelikult oleme ikka kõiki raamatuid toimetada üritanud, eks me areneme. Samas pean kogu aeg meeles pidama ka seda, et ei tohi üle toimetada: selle sarja autorid on kõik ju inimesed, isiksused, kes jagavad meiega oma elu just niimoodi, nagu nemad seda õigeks peavad.

Küsimus Epule: Sel Ajal kui sa USAs elasid, kas ja kui aktiivselt osalesid Eesti maja pidudel ja üritustel?
Epp: Mõnevõrra käisin New Yorgi Eesti Maja üritustel ja ka sealses laste eelkoolis oma tütrega. Samas, ma ei elanud sügavuti sisse väliseestlaste kogukonda. Tundsin, et ma olen loomult vasakpoolsem kui sealse maja õhk. Ja ma ei saanud ka midagi parata, väikeste eestlaste kogunemisel kuuldud inglise keeles suhtlemine tegi mul alati meele kurvaks. Mäletan mitut korda, kui tulin ära Eesti Majast ja mõtlesin: au neile, et nad korraldavad siin seda eesti laste õpetamist, aga mina vist ei jaksa niimoodi vastuvoolu ujuda, mina tahaks oma lapsed lihtsalt Eestisse viia, kus nad keele selgeks saaksid.
Inglise keelt on Eestis lihtne elus hoida (nii palju filme on saadaval), aga tugevat eesti keelt mujal maailmas eesti lastes elus hoida on palju raskem, vaata et võimatu. Ma soovitaksin kõigil uutel ja vanadel väliseestlastel paariks aastaks või kas või suvedeks oma lastega Eestisse kolida.

Kas oled kunagi sattunud juhuslikult eestlaste peale USAs ringi liikudes, kas oled teinud nendega juttu või lihtsalt vaikides möödunud?
Epp: Ikka olen küll ringi pöördunud ja hõiganud «eestlased!», mitte ainult USAs, aga ka näiteks Indias. Kõige naljakam, et olen seda ka Eestis teinud, äsja reisilt tagasi tulles.
Justin: Mina olen ajakirjanik ja kirjutan biotehnoloogiast. Iga aasta ma käin töökonverentsidel. Ja Eestist on palju teadlasi, kes on ka seal. Muidugi ma tahan alati nendega rääkida. Ma olen kohtunud eesti teadlastega Salt Lake Citys, San Franciscos, Barcelonas, ja Cambridges. Ma ei tea miks, aga see on eriti mõnus: rääkida eesti keeles võõral maal. Võib-olla sellepärast, et mitte kedagi ei saa aru, millest me räägime!

Justin, kui raske või kerge oli sinu jaoks eesti keele õppimine?
Justin: Eesti keele õppimine on päris raske, aga ma arvan, et teised keeled on sama suur väljakutse. Eestlased arvavad, et nende keel on nii raske, aga palun mõtlege korraks soome keelest ja kui raske soome keelt on õppida.
Mis on raske eesti keeles? Sõnavara on raske. Peaaegu iga sõna on uus ja erinev. Ma saan lugeda näiteks itaalia või hispaania või portugali keelt natukene, sest et ma olen õpinud ladina ja hispaania keelt ja meil on ka palju ladina laenusõnu inglise keeles. Aga eesti keel? Kõik on uus. Eesti keele õppimine teeb suure mehe beebiks. Sa pead hakkama keelt võtma jälle nagu pisikene tita.

Millised «Minu»-sarja raamatud veel kavas on? Kas Rootsi tuleb? Saksamaa? Norra? Venemaa? Poola? Iirimaa? Inglismaa? Kanada?
Epp: Järgmised on Nepaal, Mongoolia, Maroko ja Kanada. Neist siin nimetatutest on kindlalt tulemas veel Inglismaa, teiste puhul käib alles autorite otsimine-kompimine.

Epp kirjutab oma Ameerika-raamatutes oma ameerika perest väga palju ja väga avameelselt, kohati üsna teravalt ja kriitiliselt. Kas te ei karda, et sellest võib ebameeldivusi tulla, et mitte öelda tüli?
Epp: Mu Ameerika suguvõsa ju teab, kes ma olen. See, kuidas ma võitlesin nendega, et nad vähem raiskaksid - see oli igapäevaelu osa, ja on siiani, kui ma neile külla lähen. Edasi kukkus kuidagi väga orgaaniliselt välja, et «ahah, Epp on stressis ja nüüd kirjutab blogisse följetone oma võitlusest ameerikalikkuse vastu». Mu teada pole sellest otseselt tüli tulnud, muud tülid on meil nendega vahel ikka, aga see käib itaalialiku suurpere juurde.
Minu kogemus igatahes on see, et inimene peaks igas olukorras jääma selleks, kes ta on, ja otsima üles enda hääle.

Kujutan ette, et Justinilgi ei ole Eestis väga kerge liikuda, kas või ülikoolis, teades, et meie, kes me oleme Epu raamatuid lugenud, teame tema perekonda peaaegu samahästi kui enda oma.
Justin: On juhtunud hiljuti paar korda, et noored tüdrukud on hakkanud kihistama, kui nad mind näevad. Ma ei tea, miks nad kihistasid. Kas ma olen lihtsalt nii naljakas mees? Või näiteks üks mees tuli mu juurde ja küsis, kuidas elab papa John. Aga mina tean, et minu isa on natuke edev mees ja talle meeldib, kui Eestis elavad inimesed, kes teavad, kes on papa John.
Ja mina ise saan sellest ka aru, et minu ema ja isa on kirjanduslikud sümbolid Ameerika elust. Nüüd ma kirjutasin ise raamatu, kus Epu sugulased on sümbolid Eesti elust.

Kuidas edeneb Justini äärmiselt põneval teemal kirjutatav magistritöö?
Justin: Mina olen mänginud palju teemadega mu magistritöö jaoks. Aga otsustasin lõpuks ometi kirjutada oma töö juunikommunistidest, sest et ma tahaks kirjutada raamatut sellest osast Eesti ajaloos - aastast 1940 ja nii. Stalinil oli oma Eesti abilised. Ja kes nad olid? Hirmsad luuletajad, tõlgid, ajaloolased, õpetajad, sotsiaaldemokraatid. Oleks naljakas, kui ei oleks nii kurb. Kas see oli nende tõeline tahe, ühendada Eesti Nõukogude Liiduga? Mina olen lugenud, et ei olnud täpselt. Ma tahaks lugeda veel, mida nad tegelikult ütlesid eesti rahvale aastal 1940. Ma tahaks näha oma silmadega, mida nad ütlesid eestlastele oma riigi tulevikust. Ja sellepärast ma pean lugema läbi vanad ajalehed.

Kahjuks pole väga asjaga kursis, aga kustkohast teie blogi oleks võimalik lugeda?
Justin: www.palun.blogspot.com
Epp: http://eppppp.tahvel.info

Lugesin hiljuti läbi ühe Teie raamatu, ning mõtlesin muiates, millise kultuurišoki saaksid arvatavasti Justini vanemad Eestisse tulles. Kas nad on juba siin käinud ja kui on, siis millised olid nende emotsioonid :)?
Epp: Nad on käinud küll, olen ühte nende külastust lühidalt näiteks siin kirjeldanud - miks on piim kilekoti sees, miks saavad noored naised lapsi ja miks teil putukad toas ringi lendavad: http://eppppp.tahvel.info/2007/08/24/kiirelt-paar-tahelepankut/
Justin: Ema ütles, et Tartu on nagu ilus Euroopa linn, mis ufod on toonud Saksast või Taanist ja pannud siia, keset soometsa kuskil Põhja-Euroopas. Ja ema oli väga hirmul, kui ta nägi, et meie kütame ahju ise, toome puud ja kütame!

Kas raamat tuleb välja ka inglise keeles (Justini oma), mina arvan, et lugejaid jätkuks, kõik need eestistatud mehed ehk loeks. Aga veel enam, kas Epp pole üritanud oma Ameerika lugusid inglise keeles USAs välja anda? Sel võiks ju veel suurem huvi olla?
Epp: Justini raamat «My Estonia» ongi inglise keeles juba väljas. Mina plaanin kõigepealt oma «Minu Ameerika 3» valmis saada ja siis kolme Ameerika-raamatu paremiku inglise keelde panna. Ma arvan ise ka, et sel raamatul võiks olla USAs lugejaskond. Aga kuidas see täpselt kujuneb, kas kirjastame ise või otsin endale agendi ja suhtlen tema abil mõne teise kirjastusega... seda ei tea. Küll aeg annab arutust.
Justin: "My Estonia" on juba poes Eestis ja meie kodusaidis www.petroneprint.ee. Väga varsti on ka võimalik tellida seda rahvusvaheliselt internetist, näiteks Amazonist, nii Põhja Ameerikas kui Euroopas.

Eile õhtul lõpetasin «Minu Eesti» ja tahan tänada teid mõlemaid! Väga lahe lugemine ja julgen soovitada kõigile.
Epp: Mul on selle raamatuga nii kummaline seos. Ma ei teadnud, et Justin nii palju plaanib minust kirjutada ja mul on siiani veidi ebamugav raamatut sirvides. Ja iga kord on samas ülihea meel, kui keegi kirjutab või astub ligi ja ütleb, et on hea raamat välja tulnud.
Justin: Suur aitäh. Ma arvan, et see ei ole lihtsalt meie lugu. Arvan, et teistel on ka samasugused jutud nende elus. Võib-olla sellepärast teile meeldib seda lugeda?

Millal on oodata poelettidele «Minu Eesti 2»-e?
Justin: Tuleb väja oktoobris 2010. Praegu kirjutan.

Kas raamat «Õun ära süüa» on kirjutatud Epu enda läbielamistest? Kuskohast tuleb selline süüdimatu naiivsus, millest see antud raamat lausa leemendab, seda ju ei mõtle välja? Ja veel. Kuidas on võimalik kirjeldada nii ehedalt narkotsi tarbimist, kui ise pole kunagi seda puutunud, või ma eksin?
Epp: Mõni koht sellest raamatust on ka minu enda läbielamised, eelkõige on aga minu enda läbi elatud see emotsionaalne muutus, mis pikal rännakul olles inimesega toimub. Kindlasti ma olengi kunagi olnud naiivne ja sellest õppinud.
Narkootikumi olen tarbinud kahe mahvi kanepi võrra ega kavatse ka kunagi rohkem tarbida. Selliseid asju saab kindlasti ka fantaseerida: mis see täiskuu-unetuse-deliirium nii väga teistmoodi seisund ikka on kui narkootikumi tarbimine (ma arvan).
Aga see ecstasy-diilerite argipäev on mul samas suures osas elust maha kirjutatud: lugege hoolikalt, Justini "Minu Eesti" algusosas on seda ka mainitud: kui ma elasin Londonis, siis sattusin suhtlema rahvaga, kes oli varem töötanud Ibizal e-diileritena ja jätkasid seda tööd hiljem Amsterdamis ja Londonis. Mina ei ole inimene, kes nende elu üle kohut mõistab. Ma tegin lihtsalt nendega kassettide kaupa intervjuusid, nad ise tahtsid jutustada ja põhjendada oma elu. Osa sellest infost läks raamatusse «Õun ära süüa?», osa läheb kunagi ehk mõnda muusse raamatusse.

Epp, millisena näete raamatu kui meediumi tulevikku? Kas kõik need elulooraamatud, musta pori näkku ja "minukad" veenavad ka uutest tehnoloogiatest läbi imbunud pealekasvava põlvkonna raamatutrükkalitele edaspidigi leiba andma ja eestlaslikku raamatukultuuri edasi kandma?
Epp: Mina usun küll, et raamat jääb. Ma arvan, et arvuti kaudu suhtlus tekitab vaimset kihelust, aga ikkagi just vana armas raamat on see, mis laseb aega maha võtta, kusagil istuda ja rahulikult süveneda. Raamatus ei saa sa teist ja kolmandat "akent" samal ajal lahti teha, raamat laseb su silmadel ja mõtetel fokusseeruda.
E-raamatu suhtes mul ausalt öeldes veel isiklik kogemus-arvamus puudub. Ka see on vastuoluline teema, et kas e-raamatud hoiavad keskkonda või mitte, võrreldes tavaliste raamatutega.

Küsimus Teie eraelust: Miks lõppes Teie kooselu Jaan Väljaotsaga - oleksite ju moodustanud Eesti meediamaastikul dünaamilise duo, mis massikultuuri seisukohalt on vesi veskile? Ja kas Te ei arva, et vähemalt siinse pildi pealt sarnaneb Justin üsnagi Jaan Väljaotsaga? Ja kui parafraaseerida Hans H. Luike, kelle sõnul on ta elanud kogu aeg ühe naisega, kes on vaid erinevates kehades, siis, kas see kehtib see ka Teie puhul?
Epp: Need on nii filosoofilised küsimused. Need inspireeriksid mind kirjutama midagi, mis balansseerib ilu- ja elukirjanduse vahel ja annab lõpuks äkki mingi vastuse. Miks miski puruneb? Kas inimesed on sarnased? Mida me otsime? Jne. Ma luban, et kevadel ilmuv «Kas süda on ümmargune?» annab mingisugused vastused... need vastused, kuhu ma selleks ajaks oma harutamistega jõudnud olen. See pidi olema reisikirjade kogumik, aga kasvas tegelikult millekski suuremaks minu jaoks. Olen selle raamatu valmis kuulutamist kolm aastat edasi lükanud ja nüüd kuulutan siin välja, et - kevadel tuleb.

Te mõlemad olete elanud nüüd nii Eestis kui Ameerikas ja vahepeal pisut ka mujal, aga kus on see koht, kus te üle kõige tahaksite elada ja miks? On see mõni läbitud maa või midagi täiesti uut? Epu raamatute ja blogide põhjal on mulle jäänud mulje, et pidama ei suuda ta jääda :) .
Epp: See on tõsi, mul on sees kihelus. Oma reisikirjade jaoks lugesin üle vanu märkmeid ja meenutasin ühte kunagist sõbrannat, "kodumaata naist", minust täpselt 24 aastat vanemat maailmarändurit. Tema oli üks neid võimalusi, mis minust tõesti oleks võinud saada. Tulevikupotentsiaal, mis jäi juhtumata. Nüüd on mul lapsed ja firma, ja ma tunnen vahel küll, et jätaks lauale kirja "Ärge mind otsige, tulen aasta pärast tagasi", aga ma ei tee seda. Täna vastan ma, et kõige parem koht elamiseks on minu meelest Tartu.
Kui aga tõesti gloobust keerutada, siis mulle meeldiks elada näiteks Kanaari saartel mõnes külas (mitte turismitsoonis). Või Indias aašramis. Või Itaalias kusagil mereäärses külakeses.
Justin: Praegu me elame Tartus. Aga igatsen hästi mere järele. Ma loodan, et ühel päeval tulevikus meri on tagasi meie elus.

Epp, mis sa arvad, kuidas on Justin Eestis elamisega hakkama saanud? Justin, kuidas Epp harjus ära Ameerika eluga? Mis te arvate, kumb teist on paremini või kiiremini kohanenud või harjunud eluga uues riigis, kas Epp Ameerikas või Justin Eestis?
Epp: Raske võrrelda. Üks oluline nüanss: meil tekkis USAs elades kiirelt rahahäda ja see piiritles paljutki ja tekitas lisastressi, me ei saanud näiteks elada selles linnaosas, kus oleksime tahtnud või minna selle arsti juurde, kuhu oleks tahtnud. Samal ajal aga kannustati igalt poolt: teeni rohkem, teeni rohkem seda rahajumalat, jookse teistele järele, tarbi rohkem. Selles suhtes on meil Eesti elu palju lihtsamalt laabunud.
Justin: Epp ütleb välja rohkem, mis on tema meeles. Tema probleem Ameerikaga oli rohkem kultuuriline, talle ei meeldi raiskamine. Aga mulle on raske ka elada Eestis, eriti praegu, novembris. Ma nägin näiteks natukene päikesevalgust eile ja hüüdsin hurraaa! Oli imehea. Kui ma ei näe päikest päevade viisi, siis ma tunnen hästi frustreeritult. Söön siis rohkem šokolaadi, kodujuustu, ja ausalt öeldes joon rohkem veini.

Millisest poest ostate Tartus elades toidukauba? Kas tarbite ka mahekaupa?
Epp: Enamik toitu ostamegi Võrumaa mahetalunikelt, kes iga kahe nädala tagant Tartusse kaupa toovad.

Millised on kõige suuremad erinevused Eesti ja Ameerika tarbija vahel?
Epp: See vahe aina väheneb. Vastaksin, et Ameerika ja ameerikalik tarbija ostab, sest saab seda endale lubada, ja ta ei mõtle kaugemate põhjuste ja tagajärgede peale. Soovitan siinkohal vaatamiseks pisikese filmi, mis räägib ameerikalikust tarbimisest: http://www.storyofstuff.com/

Kas need šamaanitüdrukud, kellest eelmisel nädalal kuskil juttu oli, on ka teie pärusmaa viljad?
Epp: Kui pärusmaa tähendab, et kirjastamine, siis jah, Beriti ja Terje «Seitse maailma»on raamat, millega alustame reisiromaani sarja.

Millised raamatuid te ise soovitaksite enda välja antutest lugeda? On mõni lemmik või midagi eriti erilist?
Epp: Mulle on kõik "Minu"-sari armas, nagu oma lapsed. Samas, kui ma peaks ühte konkreetset raamatut soovitama, siis see oleks meie ökosarja uus raamatut "Mina olen ookean", see on keskkonnateadlase päevik ja räägib maailmast meie ümber ja meie sees.
Justin: Uus reisiromaan "Seitse Maailma" on ka äge.

Mis te arvate (mõlemad), miks on nii paljud eesti naised abiellunud välismaa meestega ja nii vähesed eesti mehed on leidnud endale välismaa naise. Ja mis neist eesti meestest siis peaks saama?
Epp: Olen selle üle palju mõelnud, see on meie ajastu märk. Mina pean väga lugu eesti meestest ja meil on sõprade hulgas palju eesti mehi ja eestlastest paare. Jobu-tüüpi mehi on nii eestlaste kui ma muumaalaste hulgas. Ma ei tea, miks siis statistika näitab, et eesti tüdrukud välismaalastega abielluvad. Osaliselt on see vist ka mingi massivaimustus, mis keskkoolitüdrukute hulgas lokkab: olen kuulnud sellest, et õige tüdruk on ikka see, kel välismaal sõber. Kahju on sellest. Ja me kindlasti ei taha Minu-sarjaga seda massivaimustust juurde tekitada. Välismaalasega suhtes olemine on tegelikult ju raskem kui enda kaasmaalasega ja mitmed meie raamatud räägivad ka nendest raskustest.
Justin: Ei ole uus fenomen abielluda välisinimesega. Lydia Koidula oli abielus lätlasega. Oskar Kallas abielus soomlasega. Johan Laidoneri naine Maria oli Poolast jne.
Aga miks nii palju eesti naisi ja välismaa mehi abiellub? Mina ükskord arvutasin ja vaatasin statistika järgi: Eestis on 54% täiskasvanud inimesed naised ja 46% täiskasvanud mehed. See tähendab, et 8% täiskasvanud eestlased (st umbes 15% naised) abielluvad välisinimestega - miks? Sest nemad tahavad ka abielluda.
Mina küsin siis, et aga miks on nii palju täiskasvanud naisi rohkem kui mehi? See on küsimus.

Mida te teete siis, kui minu-sarjas pole enam millestki kirjutada? Lõpetate üldse tegevuse või on teil selleks puhuks uued ideed?
Epp: Minu unistus on olla lihtsalt kirjanik ja ema ning kirjastada selle põhitegevuse kõrvalt paar raamatut aastas. Mul oleks hea meel, kui kirjastus end ammendaks või uued tegevkirjastajad leiaks, aga ma ei usu, et ammendamine väga kiiresti tuleks. Maailmas on väga palju maid, linnu ja piirkondi, millest saab niimoodi kirjutada, samal ajal autorite abil erinevaid elustiile tutvustades. Ja ausalt öeldes tuleb mul alalõpmata muid kirjastusega seotud ja sebimist nõudvaid ideid juurde, nii et olen iseenda kirjaniku-unistuse kõige suurem takistus...

Miks on Eesti meedias nii ülivähe juttu toidu tänapäevastest kahjulikest lisaainetest? Ja kui, siis keerab mõni asja täielikuks jamaks. Kas ajakirjanike küündimatus või kinnimakstus?
Epp: Kui nii küsida, siis arvan, et pigem küündimatus. Muide, me anname KIKi toel jaanuaris välja pisikese poodides tasuta jagatava voldiku "E-de välimääraja", teen seda koostöös kalori-Angelikaga (Angelika Eriniga), kes on nüüd E-Angelika ja kirjutab suurt raamatut lisaainetest.

Kas 'roheline mõtteviis' on devalveerunud? Saanud mingi veidrike kiiksu maine?
Epp: Ma ei tea, mind ei huvita see. Minu meelest on see pseudoprobleem, et mis maine on su elustiilil ja maailmavaatel. Kui sa ise sellesse usud ja sul on hea olla, siis on ju kõik korras. Maailmavaade ei peaks olema kellelegi teisele näitamiseks.

Kodulehelt võib lugeda, et 'ökoraamatute sarja' teine on valmis. Mis edasi plaanis on?
Epp: Ma panen ise kokku raamatut "Rohelised kohtumised". Seal on kohtumisi nii Eestist kui ka mujalt maailmast, võite mulle ka meilida ja soovitada inimesi, kellega kohtuda, et nende maalähedase elustiili ja eluhoiakute kohta rohkem teada saada.

Mis peab inimeses olema, et kirjastajaks hakata ja läbi lüüa?
Epp: Ideed. Oskus keskenduda korraga tänasele päevale ja ülejärgmisele aastale. Valmisolek suhelda väga erinevate tüüpidega.

Justin, kas teil on Twitter?
Justin: Ei ole, ma kardan end kaotada.

Miks te Eduard Vilde külmale maale tulite? Miks ei jäänud mikide maale?
Epp: Eduard Vilde külmale maale oli ju Siber, kuhu Väljaotsa Jaan varastamise eest saadeti.
Aga miks USAst lahkusime ja Eestisse tulime, selleks võid lugeda mu "Roheliseks kasvamist" ja "Minu Ameerikaid", seal vist on vastus.

Kas on mõne juba kajastatud maa kohta keegi kirjutamas ka n-ö lugu nr 2? Kui, siis millise?
Epp: Praegu oleme hoidnud stiili, et valime ühe inimese, kes räägib oma kogemusest. Me siiski ei soovi minna teisele ringile või ühisringile.

Millal võime Sind, Epp, poliitilisel maastikul sõna võtmas näha?
Epp: Ma olen sellele mõelnud ja aru saanud, et mina võiks oma sõnavõtud ikkagi läbi kirjasõna ja kirjastamise teha, mitte päris tegevpoliitikasse minna (on kutsutud küll, aga keda poleks...).

Justin, mitu õlut sa tavaliselt korraga jood? Mis on Eesti lemmikõlu?
Justin: Tavaliselt üks Aleksander.

Kas on ilmumas raamat ka mõnest Aafrika riigist, nt Kenyast?
Epp: Praegu on kindel see, et Hispaania-bestselleri autor Anna-Maria Penu kolib paariks kuuks Ugandasse ja läheb seal kohalikku lehte reporteripraktikale ning sellest avantüürist tuleb tema raamat "Minu Uganda".

Milline on suurim erinevus kasvatades lapsi Eestis ja Ameerikas? Milliseid väärtusi rõhutatakse ühes ja teises riigis?
Epp: Mina ei julgeks nii üldistada. Eestis on täpselt samasugust ületarbimist ja konkurentsiühiskonda nagu Ameerikas. Minule meeldib rahulik maalähedale elu, mida võib kohata näiteks Ithaca ökokülas New Yorgi osariigis või Johannese koolis Rosmal, Põlvamaal.

Kust saaks välismaalane alustada eesti keele õppimist? On üldse lihtsat algust olemas?
Justin: Soovitan Mall Pesti raamatut "E nagu Eesti". Ja soovitan keeleõppimiseks leida rühm. "Minu Eesti" 2. osas on mu tegelased teised välisinimesed, kes õpivad Tallinna keeltekoolis eesti keelt. Seal leidsin ma ka sõbrad.

Epp, teist on meedias maalitud pilt kui kenast inimesest, aga kuidas te kommenteerite seda, et suur osa teie kunagisi kolleege keeldub teiega suhtlemast põhjusel et olete nahaalne, auahne ja kasutate inimesi alatult ära?
Epp: Suhtlen sõbralikult paljude ekskolleegidega, ja kellega ma ei suhtle, nende puhul olen arvanud, et see on vastastikkusel ajapuudusel. Kui ma meenutan oma erinevaid töökohti läbi aastate - raadiot, telet, ajakirju, ülikooli - siis mina mäletan vaid huvitavaid ja toredaid tüüpe. Ma kindlasti ei tahagi teada, kes nendest siis minust pahasti mõtleb. Kui ikka mõtleb?

Kui kunagi on tulemas raamat "Minu Šveits", siis vöin ka paar söna sekka öelda selle rahva tegemiste kohta ning enda elamistest.
Epp: "Minu Šveitsi" proovikaid just kogume, nii et kui sooviksid proovida, palun võta kiirelt ühendust.

Epp, teame, et oled ökoinimene. Kas oled ka feminist? Kas oled märganud, et sina oled oma mehega üks väheseid paare (või ainuke), kelle puhul kohe loomuomaselt kirjutakski naise nime ettepoole - Epp ja Justin Petrone, nii nagu on ka siin loo pealkirjas.
Epp: Ma ei ole feminist, sest ma ei võitle meeste vastu, võtan seda loomulikult, et mul on samad õigused ja kohustused kui meestel. Ma nimetaksin end pigem postfeministiks.

Maine ja maailmavaate jätkuks, mäletan su kolumnit, kus analüüsisid seda, mismoodi laste meedias näitamine võib neile olla kahjulik. Kas oled endiselt seda meelt? Samas oli teil hiljuti Naistelehes (või Naistes) lugu, kus laps oli suurelt mitme pildi peal.
Epp: Taas üks teema, mille üle olen mõelnud. Lapsed on meie pere liikmed ja minu maailmapildi osad. Kui ma kirjutan oma maailmast, kas ma võin kirjutada ka oma lastest? Arvan, et jah. Teine küsimus on see, kas lapsi fotodel võõrastele näidata. Iga päev näeme meelelahutusmeediast näiteid, kus rambivalgusesse sattunud inimesed näitavad oma lapsi (ja kui täpsemalt analüüsida, siis näeb ka kiirelt ära need paarid, kes ei näita oma lapsi).
Konkreetselt selle loo piltide peale tahtis meie 5-aastane tütar juba ise tulla, meile ei tulnud pähe põhjust talle ära öelda - kas ma peaksin ütlema, et fotodele tulemine on ohtlik nagu pomm? Kui meie Justiniga ise maailma usaldame, kuidas me saame meiega kaasa mõtlevale lapsele õpetada mitteusaldamist?
Nooremat last me fotodele samas ei võtnud, ta õnneks magas samal ajal ja säästis meid sellest valikust... Ega sellises olukorras olegi mustvalgelt õiget vastust. Kui lapsel on juba endal iseloom ja tahtmised, läheb lihtsamaks. Ja vanema lapse, Marta pealekäimisel viisin lõpule ka raamatu temast - kahe nädala pärast tuleb välja ilusate joonistustega lühijutukogu "Marta varbad", mille üle peategelane ise on väga uhke.

Kas on raske alustada oma elu teisest rahvusest mehega? Oletan, et kodus räägitakse inglise keeles, kas ei teki vahel tunnet, et oleks ta vaid eestlane ja kõik oleks palju lihtsam?
Epp: Minul ei olnud raske, sest Justiniga kohtumise ajaks oli elu mind nii palju loksutanud, et ma olin elanud-töötanud-rännanud erinevates maades. Tema oli samuti lahti loksutatud, nii vaimselt kui geograafiliselt.
Ja mulle meeldib see, et ta on väljast vaataja silmaga, nii et kodus ei lähe meil teemadega igavaks.

Milline "Minu..." raamat on siiani kõige rohkem müünud?
Epp: Ma ei teagi hetkel, kas ikka veel "Minu Hispaania" või nüüdseks juba "Minu Eesti".

Justin, kas Sinu vanemad on lugenud "Minu Eesti" ingliskeelset käsikirja? Kui jah, siis mis nad arvasid?
Justin: Raamat on postiga praegu kusagil ookeani peal.

Kas Jason on juba kaua eesti keelt rääkinud?
Epp: Seda peab vist Jasonilt küsima...

Kas mõni Justini proovitud Eesti söök on talle ka nii maitsema hakanud, et on nüüd tema toidumenüüs kindlal kohal? Missugust eesti sööki sa kohe üldse süüa et tahaks?
Justin: Ma ei taha maitsta sülti ja ei taha valgepekki! Aga ma armastan: küüslauguleivad, meekook, piim, kohupiimatooted nagu kodujuust ja sõir. Need on kõik ju eesti toidud, mida ma enne ei söönud.

Kas te näete üldse mingit tõenäosust, et netikommentaarid oleksid kultuursed ja netisuhtlus üksteist austav?
Epp: Ma olen harjunud, et netisuhtlus on selline küünilisem ja mitteformaalsem. Mõni inimene on jah lausa õel, aga rõhuv enamik ju ei ole.
Justin: Mina ei muretse, las kirjutavad.

Kas paberraamat muutub luksuskaubaks või kaob see hoopis maailmast?
Epp: Ära ei kao, aga muutub luksuskaubaks ja elustiili näitajaks ehk selles mõttes nagu on kodus valmistatud toit ja iseendale võetud aeg.

Justinile kui arenenud muusikamaitsega inimesele: hea eesti muusika, milline see on, kes need on, kes ta kõrva köidavad.
Justin: Noh, mulle meeldib näiteks Zetod väga. Chalice on ka andekas muusik. Iga tema laul on nagu keele õppimise tund.

Kas nimi Epp tekitas New Yorgis palju naljakaid juhtumisi?
Epp: Natuke ikka, ma kirjutasin sellest ka ühe peatüki oma Ameerika-raamatus. Alguses hääldasin ma seda ametiasutustes telefonitsi "Iii-pii-pii", aga see vihjab ju pissimisele. Siiamaani kohtan segadust, kui ma oma nime kusagil võõras seltskonnas ütlema pean, inimesed on seepeale kas lapsikult üllatunud või rõhutatult tolerantsed.

Kas on mõni USA nähtus või asi, mille järele te Eestis kangesti igatsete?
Epp: Igapäevaselt igatsen ma ikka veel Netflixi järele. See on suur DVD-laenutamise süsteem, kus on ülisuur valik filme ja dokumentaale. DVD-d saadetakse ümbrikuga koju. Eestis on filmide valik väike ja neti kaudu ostmine-tõmbamine on ka ebamugav, võrreldes Netflixiga...
Justin: Tahan head New Yorgi pizzat!

Epp, kui õigesti mäletan, olid Sul Eestisse kolides väikesed hirmud, et siin on ökoeluviisidega tsipa raske (prügisorteerimine jne), kas oled rohelise mõtteviisi arenguga eestlaste seas viimastel aastatel rahul?
Epp: Olen küllalt rahul. Meie pere on näiteks ühinenud rohelise kilekoti ringiga, soovitan seda neile, kes kurdavad, et ei pakendikonteinerid ajavad üle ja pakendeid pole kusagile viia. Ja muidugi soovitan võimalikult vähe pakendeid osta... Turul saab pakendivaba(mat) toitu, samuti otse talunikelt ostes.

Kas vaktsineerite notsugripi vastu?
Epp: Ei vaktsineeriks, hetkeseisuga küll mitte. Olen vaktsineerimises pigem konservatiiv: st ei kipu torkima, enne kui olen leidnud tõestuse, et ärahoitav võimalik kahju on suurem kui kindlasti sisse süstitav kahju, pealegi kipun ma loomuldada korporatsioone kasumijahis kahtlustama.

Kas keegi kirjutab juba "Minu Lätit"? Mille alusel sa valid, kes raamatuid kirjutab või et kelle lugusid raamatuks teha?
Epp: Ei, mitte keegi ei kirjuta veel "Minu Lätit", nii et võid ühendust võtta. Mille järgi valime? Kuna see on tekst, mis peab kõnetama lugejaid, siis ma kõigepealt küsingi (proovi)teksti ja vaatan, kas see kõnetab... Ja teiseks, vaatame ka tüüpe ja elustiile, oleks hea, kui õnnestub iga uue raamatuga ka midagi uut avalda maailma elustiilide paljususes. Minu salajane mõte on selle raamatusarjaga eestlasi tolerantsemaks muuta.

Justin - Sa kirjutasid oma raamatus sellest, kui üksi end esimesel talvel Eestis tundsid. Kuidas õnnestub välismaalasel eestlastega sõprussuhete loomine, oleme me tegelikult nii avatud rahvas, kui tahaksime uskuda?
Justin: On küll raske. Ja see on aru saadav. Kes tahab sinuga rääkida, kui sina räägid tema keel nagu tita. Esimesed kolm aastat on raske, siis on juba kergem.

Ongi sedapuhku kõik!