Kodumaised kuulsuse narrid – Eesti elu edendajad?

Kümnesse tabanud kirjutis suudab kogu rahva palge paljastada, lisaks avada moodsa ühiskonna olemuse. Selle nädala algul Elu24s ilmutatud kirjutis «Intsu-Inga: me pole mingid teab mis pornokunnid...» suutis seda.

«Pooletoobised! Kohutavad idikad! Kuradi haiged inimesed! Nad on niiiiii ebanormaalsed! Appi, kui rõvedad! Uskumatu, et nii lamedaid inimesi on! Eriti odavad persoonid!» Niimoodi kõlasid lugejate reaktsioonid loole, mis avas järjekordse tahu väidetava selgeltnägija, eksvang Indrek Leibaku ja tema pruudi Inga Kallbergi suhetes.

See kõik ei vääriks justkui tähelepanu – aga ometi väärib. Sest uudis nn Nõia-Intsust ja Intsu-Ingast oli vähem kui 24 tunniga paelunud ligi 50 000 inimest. Pole kahtlust, et nad on praegu Eestis ühed kõige paremini «müüvad» kuulsused.

See on fakt. Aga selle faktiga on paljudel raske leppida, mida näitavad ka eespool avaldatud vaenavad kommentaarid.

Pätt ja tibi
Kuid midagi pole parata. «Selgeltnägijate tuleproovist» esimesena välja pudenenud Indrek Leibak on ainuüksi tänu oma silmapaistvalt tätoveeritud kehale kuulsam kui ükskõik milline noor teadlane või arhitekt. Ja tema väljavalitu Inga Kallberg on kuulus pelgalt seetõttu, et ta peigmees on kuulus.

«Mingist kahest mõttetust inimesest tehti staarid,» pahandab veebilugeja. «Kirjutage parem tõesti väärt inimestest, näiteks mõnest heast arstist või päästjast, kes on eeskujuks teistele. Aga kirjutatakse kiimasest pätist ja ta nõrgamõistuslikust tibist.»

Paraku on pöördumatult möödas ajad, mil inimesed said kuulsaks sellega, et tegid midagi kasutoovat või kangelaslikku. Nüüdisajal on asi palju lihtsam: selleks et olla kuulus, piisab sellest, et... olla kuulus. Ehk nagu täheldas juba ligi pool sajandit tagasi Ameerika ajaloolane Daniel Boorstin oma sotsiaalses uurimisteoses «The Image»: «Kuulsus on tuntud isik, kes on tuntud oma tuntuse poolest.»

Tundub, nagu teeks tühisus ja pealiskaudsus ja odavus totaalset võidukäiku. Mis kutsubki esile ennast ühiskonna paremaks ja progressiivsemaks pidava osa protesti ja pahameele.
Aga ei maksa hukkamõistuga kiirustada. Ühiskonnas võimutsev kuulsuskultuur – kui tõlkida otse ingliskeelsest väljendist celebrity culture (või oleks tõlkes mõistlikum kasutada liitsõna «kuulsuskultus»?) – peidab endas ka paraja portsu positiivset. Huvitav, et ennast paremaks ja targemaks pidajad seda näha ei taha. Või ei suuda?

Mõned siiski tahavad ja suudavad. «Hea järjejutt,» kiitis üks lugeja Nõia-Intsu ja Intsu-Inga saaga järjekordse osa avaldamist. «Lõbus lõunapausil lugeda – saab kõhutäie naerda ja päev muutub kohe ilusamax. Thänx, Elu24!»

Sellest, et nüüdisaja kuulsused tõstavad oma nõme-totrate ja naiiv-lapsikute tegude-avaldustega kaaskodanike tuju, pakkudes lahkelt võimalust enda üle avalikult naerda, on Arter varemgi kirjutanud (vt «Mõttetute staaride üüratu mõte», 18. aprill 2009).

Kuid meedia kaasaaitamisel isehakanud kuulsuste roll on palju suurem kui olla pelgalt ühiskonna sublimeeritud negatiivsete võngete piksevardaks, masust muserdatud rahvale verbaalseks söödaks ja mentaalseks mõnuks. Loodetavasti on see asjaolu neile kuulsustele – või kuulsuse narridele? – lohutuseks ja eksistentsiaalseks õigustuseks.

Paradoks peitub selles, et isegi vähetähtsate lõbustuseesmärkide saavutamiseks on kuulsuskultuur – pange tähele sõna «kultuur»! – pidanud muutuma omaette kultuuri- ja kunstiliigiks. Ameerika poliitkommentaator ja meediaõppejõud Neal Gabler on täheldanud, et kuulsuskultuur kipub oma mõjujõuga varjutama koguni traditsioonilist kultuuri ning tikub oma äraspidisel moel võtma üle selle funktsioone.

Aga võrreldes nn päriskunstiga, mis on enamjaolt hiiglaslik fiktsioon või abstraktne metafoor, räägib kuulsuskultuur elust enesest. Seal on reaalsed tegelased, olmelised detailid, äratuntavad olukorrad. Nõnda on kuulsuskultuur ligipääsetav ja mõistetav massidele. Kui staarlaulja/staarmodell/staarmetroseksuaal Vaido Neigaus kuulutab, et «mu elu mõte on olla ilus!», on see sada korda arusaadavam kui tabada ilu moodsas kunstis, mis eksponeerib klaaspurgis kakajunni.

Tähtsusetud anded

Sedasi, näidates inimlikult mõistetavat, et «Evely Ventsli läks pokkeriturniirile hirmuga» või et «Sõbranna rasedus rabas Nexuse-Heleni jalust», on kuulsuskultuur demokraatlikum kui mis tahes muu kultuuri liik. Lisaks on see demokraatlik veel ühest aspektist, nagu on märkinud kultuuriväljaande The New York Times Book Review toimetaja Sam Tanenhaus: kuulsuseks võib saada igaüks, olenemata oma päritolust või kordaminekuist; selleks ei pea sündima siniverelisena või eriliste annetega.

Kuulsuskultuur on sedavõrd tugev, et imeb enda vastuolulisse haardesse isegi neid, kes pole sugugi tuntud üksnes selle poolest, et nad on lihtsalt kuulsad. Miks ilmuvad sellised lood, et «Kerttu Rakke ootab välismaalasest kallimalt last» või «Evelin Ilves šoppas Solarise söögipoes» või «Kuidas sai Superstaari-Marteni jakk Anni Arro magamistuppa?»?

Ei, ükski neist lugudest pole pooltki nii skandaalne, nagu pealkiri üritab muljet jätta. Need lood, kuulsustele põrmugi mitte häbenemisväärsed, on ilmunud seetõttu, et oma positsiooni, ameti või põhitegevuse tõttu pakuvad need inimesed paljudele huvi. Ka sellega, mis pole nende positsiooni, ameti või põhitegevusega kübetki seotud.

Nii on kuulsustest nüüdisajal saanud kaubamärk, on saanud bränd. See tähendab toodet. Toodet, millel on turuväärtus (kui mitte Eestis, siis välismaal küll – mõelge Paris Hiltoni nime ja tuntusega seotud ehetest, parfüümidest, juuksepikendustest, riietest jm). Toodet, kellel on fännid. Fännid, kes ei võta jumaldatud toodet sageli sugugi isiku, vaid kaubana.

Inimkonna liitjad

Aga selleks, et muutuda ühiskonnas kuulsuseks, keda tuntaks kaubamärgi või brändina, tuleb pakkuda eluteatris – mitte päristeatris või kinolinal – lakkamatut etendust. Vaatajaid tuleb pidevalt erutada ja endaga kaasa kiskuda. Näiteks nii: Gabrieli julmad sõnad murdsid kaunitari südame! Farmi-Gabriel märatses Über-blingenis! Gabrieli uus kallim on 17-aastane eestlanna! Kui kuulsus avalikul areenil enam meelelahutust pakkuda ei suuda, kaob ta silmapiirilt nagu kustunud komeet. On keegi viimasel ajal midagi kuulnud kirjamees Kaur Kenderist või Playboy-tüdruk Tõehetke-Lilitist?

Ja ärge püüdkegi teeselda, et te pole Lilit Kaaretist kuulnud. Kui mitte nii väga ammustel aegadel oli ühiseks kõneaineks päriskultuur, isegi poliitika, siis nüüdsel killustatuse ja nišistatuse ajastul on kuulsused ühed vähestest, kes inimesi liita suudavad.

Nad on ühed vähesed, kellest kõik teavad, kelle kohta arvamust omavad ning kelle kohta nad seda kõva häälega ka välja julgevad öelda. Kui te ei usu, eks tõstatage seltskonnas teema Liis Lassist või Uhke-Olgast, maag Sergeist või selgeltnägija Nastjast, rääkimata strippar Marcost või Anu Saagimist – ja vaadake, mis järgneb.

Sedasi on leviv kuulsuskultuur nagu laialivalguv liim, mis ühiskonda koos aitab hoida.
Ja vajadusel ka hingeteraapiat pakub. Mõelge vaid, kui teiega juhtub midagi piinlikku, ei ole see küllap tuhkagi hull võrreldes sellega, et endine ilmatüdruk Marvi Vallaste paljastas kogemata rinnad 300 inimese ees.

Väärtuslikud õpetused

Tollest intsidendist paljastub kuulsuskultuuri praktilisimaid külgi – see pakub elu õppetunde. Kõik, mis kuulsustega juhtub – nende afäärid ja armumised, lahkuminekud ja lahutused –, sunnib üleüldiseks jutuaineks saades igaühte oma elu analüüsima.

Kui Nightchati Kristina pole eesti meestest õiget maiku suhu saanud, siis kas teie olete? Kui Kaia Triisa unustamatu jõulukink uputas pool kodu, siis kas teie kinkisite kallimale midagi sellist, mida ta niipea unustada ei suuda?

Kui Uhke-Olga vahetas soengut ja lõpetas pidutsemise, siis kas teil poleks tagumine aeg sama teha? Kui Vaido Neigaus väidab, et karvutu olla on parem ja puhtam, siis äkki peaksite samuti ostma epilaatori? Ja kui Kristina Raudsepp (kelle endisest ametist on džentelmenlik vaikida) väidab, et kauni naeratuse eest saad ka rehvid vahetatud, siis mõelge, kas elus ei ebaõnnestu teil mitmed asjad seetõttu, et te liiga harva naeratate.

Sama kehtib Nõia-Intsu ja Intsu-Inga kohta. Nad ei pruugi olla teab mis pornokunnid, aga Eesti rahva suunajad ja õpetajad on nad oma tegudega küll.

Hittraamat

Kust algas kuulsushullus?
Pool sajandit tagasi ilmus Ameerikas kahekümne inimese nelja-aastase uurimustöö tulemusena 864-leheküljeline koguteos «Kuulsuste register» («Celebrity Register»), mis tähistas olulist suhtumise muutumist inimeste väärtuse hindamisel.

Raamatu igalt leheküljelt leiab nelja kuulsuse foto, subjektiivse ülevaate tema tegevusest ning samuti postiaadressi. Kokku 2240 tollast kuulsust on pandud ritta tähestikulises järjekorras, alates pesapallur Hank Aaronist ja lõpetades baleriin Vera Zorinaga.

Raamatusse pääsemisel ei olnud kriteeriumiks mitte saavutuste suurus, vaid isiku tuntus, kusjuures tuntuse tagajaks oli valdavalt massimeedia.
Paljud tollased kultuurikriitikud pidasid «Kuulsuste registri» ilmumist märgiks Ameerika allakäigust. Tegelikult tähistas see uue, kuulsuskultuurist läbiimbuva ajastu algust.