Miss Julia Kovaljova: ma oskan kaotada

Julia valiti aprillis Eesti Miss Estonia I printsessiks, samuti tunnistati ta Top Model Estonia 2008 tiitli vääriliseks. Vietnamis toimunud Miss Universumi võistlustel viibis Kovaljova tervelt kuu aega, 16. juunist kuni 18. juulini.

Kuigi ta esimese viieteistkümne hulka ei pääsenud, ei heida neiu meelt. «Ma oskan kaotada,» sõnab Julia Elu24.ee’le antud intervjuus.

Räägi veidi endast. Kes oled ja kust tuled?
Olen Tallinna tüdruk. Ma sündisin ja kasvasin Eestis.

Millega tegeled argipäevaselt ja mis on sinu hobideks vabal ajal?
Õpin Eesti-Ameerika Äriakadeemia avalike suhete juhtimise erialal. Armastan väga teatrit, aktiivselt puhates eelistan mäesuusatamist – sõidan igal talvel mitu korda suusakuurortidesse suusatama.

Samuti tunnen huvi moeajaloo vastu. Mõtlen tihti endale ise rõivamoode välja. Mul on suur ajakirja Voque viimase viie aasta kollektsioon.

On sul boyfriend?
Jah. Elan juba umbes kaks aastat Oleg Belokrõloviga.

Kas töötad ka modellina? Kuuldavasti teed sa fotosessioonidel kaasa küll, kuid enamasti kaamera taga.
Esinen modellina ainult aeg-ajalt. Tõesti, olen end proovile pannud mõnedel fotosessioonidel fotograafi asistendi rollis.

Kas Miss Universum oli sinu esimene suurem võistlus?
Jah, see oli minu esimene kord osaleda sellisel suurel ja prestiižel konkursil. Lõppshowl oli kohal üle seitsme tuhande inimese, telepublikut oli miljardi inimese ringis.

Kuidas valmistusid?
Kui selgus, et hakkan Eesti esindama, oli konkursi alguseni jäänud vähem kui kuu. Põhjalikult ette valmistada polnud lihtsalt aega ja tegin panuse oma enda individuaalsele stiilile, mis eristaks mind teistest osavõtjatest.

Oli meeldiv kuulda või lugeda moega seotud inimeste kommentaare, kes seda hindasid.

Mis nõudis kõige suuremat ettevalmistust? Kas enese reklaamimine kohapeal või voorud ise?
Kõige suuremaid ettevalmistusi tegime enne mingit konkreetset vooru. Alustasime proovidega juba eelmise päeva hommikul ja tegime pausi vaid süües.

Alguses ma ei saanud aru, miks me harjutame nii kaua väga lihtsaid liigutusi, aga juba esimestes voorudes sai selgeks¬, et kas närveerimisest või siis tähelepanematusest proovides, ajasid paljud tüdrukud otse-eetris laval liikumise sassi.

Räägi palun veidi erinevatest voorudest.
Enne lõppkonkurssi toimusid terve kuu jooksul vahevoorud: rahvariietevoor, trikoovoor, parim Vietnami rahvariietes miss.

Mis puutub ametlikku konkurssi, siis ka seal oli mitu vooru: intervjuu žürii liikmetega, trikoovoor ja õhtukleidivoor.

Kõige suuremaks raskuseks osutus hoopis see, et kõiki osavõtjaid jälgiti isegi igapäevases elus – kes kuidas riietub, millised on meik ja soeng, mida sööb ning kuidas suhtleb teiste tüdrukute, pressi ja lihtrahvaga…

Milliseid küsimusi žürii sinult küsis ja kuidas vastasid?
Žüriiga vestluseks oli igaühel ainult 3 minutit. Minult küsiti, millist huvitavat kohta ma žürii liikmetele Eestis näitaks ja ma jutustasin Kaali meteoriidikraatrist Saaremaal.

Lisaks küsiti minu heategevusfondi «Wide Look Foundation» kohta, mis aitab varustada raadio, televisiooni ja internetiga üksikuid ja vaeseid inimesi, vanureid ja invaliide.

Milline oli lavatagune õhkkond missikandidaatide vahel?
Osavõtjate vahel oli atmosfäär konkursi ajal väga meeldiv ja sõbralik. Lõin isegi ühe traditsiooni – kogunesime igal õhtul hotellis meie korruse hallis.

Need kohtumised said nimeks «Green Tea Party», kus me lobisesime ja jõime rohelist teed, kuna alkohol oli kogu konkursi jooksul keelatud.


Kas muutusid hetkeks kurvaks, kui selgus, et sind ei ole esimese 15-ne hulka valitud?
Muidugi, nagu igal teisel osavõtjal, oli ka mul soov jõuda finaali, milleks muidu üldse võistlusest osa võtta? Aga ma oskan väärilistele vastastele kaotada, seetõttu pisaraid ja solvumist ei olnud.

Pigem rõõmustasin oma uute sõprade, miss Mehhiko, miss Dominikaani Vabariigi ja miss Venemaa pärast, kes jõudsid esimese 15 kuni 5 hulka!


Leidsid palju uusi sõpru?
Ma olen väga suhtlemisaldis ja leian ruttu sõpru. Seetõttu suhtlesin ma kuu aja jooksul kõigiga. Elasin ühes toas Hollandi missiga ja meie grupis olid veel kaks tüdrukut: miss Soome ja miss Mauritius, mistõttu veetsime suurema osa ajast neljakesi.

Kuid kõige lähedasemateks sõbrannadeks said miss Malaisia, miss Soome, miss Venemaa, miss Ukraina ning miss Mehhiko. Soome missiga me pidevalt naljatasime, ma ütlesin talle: ma rakastan sinua Satu Tuomisto! Sellega minu teadmised soome keelest lõppesid ja me läksime üle inglise keelele.

Oli ka neid, kes sulle üldse ei sümpatiseerinud?
Kuu aja jooksul oli väikeseid konflikte. Ühe või teise osavõtja vastu tekkisid mõnikord negatiivsed tunded, aga see oli närvipinge tagajärg ja möödus ruttu. Aga seda, et keegi kategooriliselt ei meeldi – selliseid tüdrukuid ei olnud.

Jutusta kolmest kõige meeldejäävamast sündmusest kohapeal.
Üks kõige meeldejäävaim oli jalutuskäik Halong Bay laevadele. See on imetlusväärselt ilus laht, kuhu on laiali pillutud umbes 2000 kaljusaart. Legendi järgi pühkis võimas draakon oma sabalöögiga need kaljud mööda lahte laiali.

Veel meenub kutsetega õhtusöök koos erinevate riikide saadikutega, sest sellel õhtul oli meil hea võimalus suhelda huvitavate inimestega. Eesti saadik kahjuks seal ei viibinud, seetõttu vestlesin terve õhtu Mehhiko ja Malaisia saadikutega, kellega me ühes lauas istusime.

Ja loomulikult ei unusta ma kunagi väljasõitu SOS Village lastekodusse (SOS Lasteküla – toim.) Hanois. Meid nähes nutsid lapsed rõõmust, sest oma kodu näitamine ja tutvumine Miss Universumi tüdrukutega oli arvatavasti nende elu kõige helgem sündmus.

Räägi veidike oma skandaalsest sini-must-valgest kleidist. Kelle idee see oli?
Omal ajal meeldis mulle väga kingitus, mille tegi meie peaminister Andrus Ansip president Bushile – Skype’i telefon. Kirjutasin sellest isegi essee Äriakadeemias, sest ma arvan, et kink sümboliseeris kaasaegset Eestit.

Sama ideed püüdsin väljendada oma rahvusliku kostüümi juures. Kleidi tegumoe mõtlesin välja ise, pärast jooksin mööda poode ja otsisin eesti lipu värvides narmaid.

Tahtsin näidata uut, nooruslikku, tulevikku suunatud aga traditsioone mitte unustavat Eestit. Seetõttu täiendasin konkursil kleiti kimbu rukkililledega.

Millega sa missivõistluse juures rahule ei jäänud või oli kõik super hästi korraldatud?
Tervikuna jäin organiseerimisega väga rahule, ürituse läbiviimisel on 57-aastase kogemusega kõigele mõeldud ja kõigega arvestatud.

Kuid olid ka mõned ebamugavused. Näiteks päev enne otseeetrisse minevat finaalshowd oli meil peaproov kostüümide, soengute ja meigiga. See lõppes hilja, umbes kell 10 õhtul, aga järgmisel hommikul pidime valmis olema juba hommikul kell 4!

Kusjuures meikarid ja juuksurid palusid meil meiki mitte maha pesta ja soenguid mitte rikkuda, sest nad ei jõudvat kõike enne Vietnami aja järgi kell 8 hommikul algavat showd uuesti teha.

Üritus algas hommikul vaid seepärast, et põhilise vaatajaskonna moodustavad Ameerika televaatajad ja nende jaoks algas otseülekanne kell 8 õhtul, ajavahe on täpselt 12 tundi.

Kas on veel mõningaid missivõistluseid plaanis või on ees ootamas juba hoopis uued väljakutsed?
Olen alati avatud uutele ja huvitavatele ettepanekutele, aga lähiajal on plaanis lõpetada õpingud ja laiendada oma heategevusfondi.