Rõõmuskurblik kollektiiv Kosmikud esitleb sel nädalal Pärnus, Tallinnas ja Tartus oma uhiuut, järjekorras neljandat albumit «Ainus, mis jääb, on BEAT».
Kosmikud alustavad oma uhiuue plaadi esitlustuuri
12. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Kosmikute varasematest muusikalistest üllitistest juba tuttav, on sellelgi plaadil koos võrdlemisi tõsised teemad, mida kuulamishetke meeleolu võib emotsionaalselt veelgi võimendada. Ons laulusõnades surmaga silmitsi seismine üheks kohustuslikuks elemendiks kujunenud?
«Ma arvan, et siin on olnud mingil määral teatud asjade ja sündmuste kokkulangevus. Tegelikult ei ole küsimus surmaga flirtimises, vaid kõiges elulises. Mida kiiremaks ja materiaalsemaks elu läheb, seda vähemaks muutub inimestel kokkupuude üleüldse selliste n-ö tõsisemate asjadega,» selgitab lugude tausta ansambli bassimängija ja mänedžer Raivo Rätte ehk Kõmmari.
Bändi nähtamatu liige
Lisaks omamoodi bändi reliikviaks kujunenud Aleksander Tambergi luuletusi täis kaustikule on lugudele ainest andnud isiklikud kokkupuuted surma või mõne muu traagilise, tihtipeale ka tragikoomilise juhtumiga.
Sõltumata sellest, kas ja kui sügavtõsiseks mingite teemadega minnakse, käib Kosmikutega justkui nähtamatu liikmena kaasas selle endine laulja Taavi Pedriks (1971–2000). «Paberile kirjutatu ja lehes avaldatu kaob, kuid plaadile talletatu jääb,» leiab Kõmmari bändi esimese laulja mälestuse hoidmise kohta.
Tõsiseid teemasid rikastavad kaasakiskuvad seaded ning teksti või meloodia poolest tuttavad fragmendid tuntud rahvaviisidest. Tõsidusest kilomeetrite kaugusel on kindlasti haarav ja raju töötlus Valgre-Vaarandi «Saarema valsist», mille põhivokaal on kitarristi Aleksander Vana isa kanda.
Põnevaid muusikalisi elemente leiab terane kõrv veelgi. Kõmmari sõnul saavadki Kosmikute lood alguse muusikast: «Eesti keel on piisavalt raske. Pole lihtne leida sobivaid sõnu, mis ei tekitaks endas mingisugust häbitunnet. Oleme läinud seda teed, et oleks pigem minimalistlik väljendus ja sügavam mõte.»
Nii on albumile jõudnud üks väheste sõnadega palju edasiandva poetessi Doris Kareva tekstki.
Päris huumorita ei saa võtta ka albumi ümbrise kaanepilti, veel vähem selle sisekaant, kus meeste ainsaks kehakatteks Järvakandi kultuurimaja kolikambrist leitud 60ndate lõpust ja 70ndate algusest pärit Weltmeistri orel.
Mainitud instrument kuulunud kunagi Sicana-nimelisele kohalikule estraadiansamblile, kus olla oma lauljakarjääri alustanud Ardo Juhkov. Kui eelmise plaadi esitlusel oli planeerimatuks rekvisiidiks ratastool, milles laulja Hainz oli sunnitud kontserte andma, siis seekord tuuakse lavale seesama orel. Planeeritult.
Plaadiümbrisel kohatud «riietust» bänd esitlustel siiski kanda ei luba, kuigi tähelepanelikum fänn võib mäletada mõnest varasemast kontserdist bassimehe taguotsa välgatust, kui seljas oli põll.
Plaat omaette kuulamiseks
See olevat Kõmmari sõnul siiski juhuslik, mitte taotluslik: «Pigem on küsimus mängimise naudingus, et keha tunneks end vabalt. Nüüd on mul pikk halatt seljas.»
Esinemisriietuseks on meestel justkui «Pulmade ja matuste» jätkuks viisakas ja tagasihoidlik ülikond, jäädes must-valge temaatika juurde.
Uuelt plaadilt tulevad esitamisele umbes pooled lood, ülejäänud valik sõltub tehnilisest programmist ning mõneti sellestki, mida agarad fännid nõuavad. Plaati tervikuna soovitab Kõmmari kuulata rahulikult omaette ja selle üle mõtiskleda.
Esitlusturnee saab detsembri alguses lisa Viljandis ja bändi nn sünnikohas Järvakandis, punkti paneb sellele väike lõpupidu Tallinnas baaris Rockstars.
Kontserdid
Tallinnas ja Tartus sissepääs alates 18. eluaastast, mujal alates 14. eluaastast.
• 13.11 kell 21 Pärnu, Endla
Teatrikohvik
• 14.11 kell 21 Tallinn, Rock Cafe
• 15.11 kell 21 Tartu, Rock’ n’Roll
• 5.12 kell 21 Viljandi, Rubiin
• 6.12 kell 21 Järvakandi, Club
Cinema
Vaata ka: www.kosmikud.ee ja www.myspace.com/kosmikud.