Nastja nähtamatu maailm

Poolpime novembripäev. Lasnamäel Idakeskuse juures asuvad kortermajad mõjuvad oma halluses kuidagi eriti ängistavalt. Tibutab vihma.

Ja kuigi rahvast on siin-seal pisut liikvel, tunneb Nastja juba kaugelt ära. Tema kõnnak on naiselik, kuid väärikas. Mitte kiirustav. Me pole kunagi varem kohtunud, aga ta näib mulle eemalt naeratavat. Õigupoolest – juba intervjuud kokku leppides vastas piiga malbelt: «Jah, ma tean...» Veider, kas pole?

«Tunnen siinkandis iga nurgatagust,» tunnistab Nastja, kes on Lasnamäel elanud teisest elukuust alates. Elab praegugi, aga mitte enam koos ema ja õega, vaid abikaasa Igori, tütre ja triibulise kassi Albertiga.

Nastja tunnistab, et praegu on tema peamine soov mitte haigeks jääda. Telesaates osalemine pole talle just hästi mõjunud, naine tunnistab, et on energiast otsekui tühjaks pigistatud ja seetõttu kaalus ohtlikult alla võtnud.

Nüüd elab säästurežiimil: «Olen olnud teleri kaudu väga paljudele inimestele nähtav, kättesaadav, ning paraku pole kõik vaatajad heasoovlikkusest pakatanud. Praegu kulub mul tohutu hulk jõudu sellele, et mitte haigeks jääda...»
Et privaatsust ja energiat mingilgi moel säilitada, kannab Nastja tumedaid prille ja ei soovi mitte mingil juhul avaldada oma perekonnanime.

Huvi pakub inimene

Oma vanavanaemast, kelle nimi oli samuti Anastasia, tean nii palju, et ta elas Siberis nagu mu vanemadki, kes tulid Eestisse elama siis, kui mina olin kahekuune. Sündinud olen Vologdas.

Olen kuulnud, et vanavanaema oli väga heasüdamlik naine, kes ravis oma kodukülas nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Eks tal olid oma loitsud, mida kasutas. Kui ma ise lapsepõlves haige olin, kasutas neid ka mu vanaema, ja pritsis püha veega.

Minu isa ja ema ei ela enam ammu koos. Isa pole ma väga kaua näinud ja isapoolse vanaemagagi, kes oli mustlanna, kohtusin viimati kuue- või seitsmeaastasena. Ta ei olnud selline mustlanna, kes tänavail asju müütab ja ennustada üritab, vaid tavaline naine.
Lapsena oli minu ja sõbrannade lemmikmänguks – muidugi minu eestvõttel – mõne inimese järel kõndimine.

Mängisime jäljekütte, üritades inimese kohta võimalikult rohkem teada saada: kes ta on, millega tegeleb, kuhu läheb. Inimesed huvitavad mind siiani kõige rohkem. Õnneks on mul elus vedanud. Rohkem olen kokku puutunud headega, halbu kohates tunnen end ääretult ebamugavalt ning üritan nendega kontakti igati vältida, ehkki pean end tugevaks inimeseks. Seepärast ei meeldigi mulle viibida rahvarohketes paikades – seal on õhus liialt palju informatsiooni.

Oska märke märgata

Ei saa öelda, et usk nähtamatutesse jõududesse oleks meie suguvõsas väga vana – me pole neis lihtsalt kunagi kahelnud.

Minu jaoks on see reaalsus. Samasugune reaalsus nagu kõik nähtav. Sest elu jooksul on mul tulnud liialt palju kokku puutuda kõiksugu
kokkusattumuste ja märkidega, vahel isegi nägemustega. Mõistsin ammu, et see kõik ei saa olla juhuslik, kuigi inimesena olen pigem realistlik ja praktiline.

Neid märke võib näha iga päev, ja just pisiasjades. Näiteks kui oled kavatsenud kuhugi minna, aga ei lähe, siis hiljem selgub, et polnudki tarvis minna. Või kui oled elus midagi mitu korda proovinud, aga see pole välja tulnud, siis polegi olnud vaja seda teha. Sest kui miski on sulle ja teistelegi inimestele vajalik, siis sind nagunii juhatatakse selle juurde. Saatuse eest juba ei põgene.

«Selgeltnägijate tuleprooviga» oli sama lugu. Üritasin vahepeal osalemisest loobuda, kahtlesin tugevasti, kas minna või mitte, kuid ikkagi näitasid kõik märgid, et peab minema. Kui aga saatejuht mind intervjueeris ja küsis, kas kahetsen saatesse minekut, siis vastasin, et kahetsen. Nüüd siiski mitte, sest ega saatuse eest ära ei jookse... Ühest küljest ongi ju lihtsam uskuda saatusesse – siis lasub endal vähem vastutust...

Tähenduslik unenägu

Mu senine elu on kulgenud üsna rahulikult. Kõige hullem aeg minu jaoks oli siis, kui elukaaslane Igor 2002. aasta suvel autoavariisse sattus. See juhtus Tabasalu lähedal, kahe auto summaarne kiirus oli kokkupõrke hetkel 180 kilomeetrit tunnis ja Igor oli pärast seda mitu päeva koomas. Kusjuures ma nägin seda ette!

Pikka aega enne õnnetust, umbes aasta varem olin näinud erakordselt kirkaid unenägusid. Olin neist ka mehele rääkinud. Teadsin lausa, et õnnetus juhtub reedesel päeval ja et väljas on väga ilus ilm. Ja kui see lõpuks juhtus ja olin teel haiglasse, meenus ühtlasi, et ongi reede ja päike paistab lagipähe... Mõnes mõttes oli see nagu déjà-vu, aga peaasjalikult oli nende unenägude puhul tegu hoiatusega, mistõttu oleks ehk olnud võimalik õnnetust ära hoida, midagi muuta.

Kaks päeva ei lubatud mind Igori juurde, ja kui arstid lõpuks lubasid, istusime terve tunni tema voodi juures. Siis otsustasime Kakumäe randa minna, sest see augustipäev oli tõeliselt palav. Palusin siis südamest ingleid, et Igoriga saaks kõik korda, ja et selle märgiks tõuseks mere ääres tuul. Tõusiski.

Tuul oli nii tugev, et rahulikult päevitanud inimesed hakkasid asju kokku korjama ja rannast lahkuma. Mina aga istusin ja naeratasin omaette – see oli tõeliselt lahe! Tund hiljem helistati haiglast ja teatati, et Igor tuli koomast välja. 

Inimesest endast sõltub väga palju. Kui ei sõltuks, siis ei saadaks inglid ka märke, sellel poleks mõtet. Märgid, hoiatavad unenäod antakse ju alati mingil eesmärgil. Et sa järele mõtleksid.
Olen veendunud, et neid märke saadavad just inglid. Tavaelus me neid ei kuule, ehkki nad suhtlevad meiega. Kui hakkad märke märkama, antakse sulle üha rohkem endeid ja tunnetad ka inglite üha suuremat mõju iseendale.

Inglid aitavad

Inglitelt võib paluda igasuguseid märke. Näiteks kui tahad mingit otsust vastu võtta. Sõidad bussis ja kuulatad kaasreisijate fraase, raadiot, mis bussijuhi juures mängib... Kuid loomulikult tuleb neid märke õppida lugema, esimese korraga ei pruugi see õnnestuda.

Väga tihti osutub ainuõigeks ka vaevu enda peas tabatav uitmõte. Pean ennast ise loogiliselt mõtlevaks inimeseks. Vahel loogika aitab, vahel aga hoopis segab – nagu näiteks eri ülesannete lahendamisel. Mida ma näiteks ei aima, suudan loogika abil õigesti ära arvata. Kui ma aga vastust aiman, võib loogika alt vedada.

Inglite poole olen pöördunud näiteks koolis eksamite ajal, olen neilt üritanud hinnet teada saada, et mitte närveldada. Või siis ülikooli astudes – astusin korraga vene filoloogiasse ja geoökoloogiasse. Küsisin, kumba peaksin eelistama, sest sain mõlemasse sisse. Nemad vastasid, et küll sa ise aru saad. Geoökoloogiasse sain tasuta, vene filoloogiasse aga tasulisse osakonda, ja valik oligi selge.

Saates olid mulle kõige raskemad ülesanded need, mis seotud surmaga. Eriti autoõnnetustega. Teiste inimeste valuga tegelemine on väga keeruline. Enim meeldisid mulle mängulisemad ülesanded – midagi õigesti ära arvata või üles leida.

Esimesed harjutused

Esimest korda puutusin nähtamatu maailmaga kokku taldrikut keerutades. See oli võrdlemisi lapselik kogemus, käisin siis kusagil seitsmendas klassis. Meid oli neli tüdrukut, sest õega kahekesi olles ei tulnud keerutamisest midagi välja.

Mäletan, et mu nooremale õele meeldis kangesti üks poiss ja ta küsis taldrikut keerutades inglitelt tema telefoninumbrit. Inglid osutasid taldrikuga numbritele ja meie kirjutasime need üles. Ei mäletagi, kas poisi nimi oli Dima või Saša. Õde helistaski, tollal kasutati vaid lauatelefoni: «Tere, palun Sašat!» Ja talle vastati, et kohe! Olime šokis.

Noormees vastaski ja selgus, et number oli õige. Ja päris kindel on see, et keegi meist taldrikut ise ei liigutanud.
Küsisimegi taldriku abil põhiliselt poiste kohta stiilis, et kas ma meeldin kellelegi. Meenub, kuidas mind huvitas, millal mulle üks poiss helistab. Inglid vastasid, et 81 päeva pärast, ja mina märkisin surmtõsiselt selle kalendrisse üles. Mäletan, et kuupäevaks oli
7. mai. Aga kui see päev lõpuks saabus, olin kogu asja juba unustanud.

Tulin koolist koju ja äkitselt ütles vanaema, et sulle on telefon. Võtan toru, olles ise veendunud, et ongi see poiss, kes aga mulle enam kunagi hiljem ei helistanud. Ilmselt ta kartis mind natuke.
Poisid on mind alati pisut kartnud. Nad on mulle seda ise rääkinud.

Kohtumine sugulashingega

Minu tulevane mees osutus aga julgeks. Olin siis 17-aastane, oli halloween ja otsustasime sõbrannaga, kes tähistas ka sünnipäeva, minna omaaegsesse klubisse Arctic. See oli esimene kord, kui ema lubas mul ööklubisse minna.

Kohtusime Igoriga täpselt keskööl, mis on taas huvitav kokkusattumus. Ta astus ligi ja kutsus tantsule. Ütlesin talle kaks korda ära, kolmandal korral aga, nagu öeldakse, leppisin saatusega.

Tunnetasin kohe, et just tema ongi see õige, ehkki olin ja olen ka praegu suhete loomisel äärmiselt ettevaatlik. Endale lähedale luban väheseid, võiks isegi öelda, et ma pole suhtlemisaldis, mul on väga väike suhtlusringkond.

Eriti kui olin noorem, polnud minuga kuigi lihtne tutvuda, ja sõbrannad olid ülimalt üllatunud, kui pool tundi pärast Igoriga kohtumist hoidis ta mul juba ümbert kinni. Nad olid suisa šokeeritud ja küsisid, et Nastja, mis sinuga ometi lahti on. Seegi oli märk. Igor tunnistas hiljem, et pärast esimest koostantsu polnud tal tahtmist minust sammugi maha jääda.
Võib öelda, et oleme temaga sugulashinged. Mul oli tunne, et tean ja tunnen teda juba väga ammu.

Ei mäleta, et oleksin püüdnud mõistatada, kellega on tegu, enamasti ma ei eksperimenteeri, ei ürita ära arvata. Mind aitab tunnetus.
Olen inimestes väga harva eksinud. Ma ei eksi neis juba sellepärast, et mind ümbritsevad head inimesed, ma ei mäleta ka, et mind oleksid sõbrannad reetnud. (Sülitab kolm korda üle vasaku õla.)

Kasvatame nüüd mehega pooleaastat tütart. Kui rasedaks jäin, sain sellest kohe samal päeval aru. Mõni muidugi ei tunneta midagi, need, kelle sisemine hääl on uinunud. Apteeki läksin rasedustesti ostma vaid selleks, et näidata emale.

Mis puudutab aga lapse sugu, siis seda ma ennustada ei osanud. Ultraheli meetodit ma kasutada ei tahtnud, keeldusin kirjalikult, sest olen veendunud, et see on lapsele kahjulik.
Tervislikust eluviisist pean üldse väga lugu. Ma ei joo kohvi, musta teed, ei tarvita tablette, suhkrut ega söö liha. Las söövad teised, ma ei taha seda, mulle ei maitse. Keeldun ka igasugustest kookidest, kuid šokolaadi armastan väga.

Vahel võin olla väga tujukas ja siis on kõigil, kes mind ümbritsevad, halb olla. Ilmselt on mul niivõrd dominantsed tujud, et need kanduvad kergesti teistele üle. Nii et halva tuju korral on kohe ka teistel tuju halb, terve pere kohale tõuseb tume pilv. Eriti ei meeldi mulle kiirustada ja ajaga jänni jääda – sellest tekib rahulolematus iseendaga.

Õnneks juhtub seda minuga harva ning pilv hajub iseenesest. Leian, et üldiselt ja enamasti on minuga koos olla hea. Halb tuju ei kesta tavaliselt üle ühe päeva.

Ravitseda ei kavatse

Ma ei usu, et oleksin elus palju vigu teinud. Vähemasti mitte midagi, mida peaksin kahetsema. Veaks ei pea ma ka seda, et õppisin ülikoolis geoökoloogiat – need aastad mööda külgi küll maha ei jookse, ma pole seda minutitki kahetsenud, ehkki sel alal töötada ei kavatse. Teadmised pole kunagi liiast.

Õppimine arendab inimese aju ja nõnda on tal ka edaspidi kergem uusi teadmisi omandada. Sest on ju vahe inimestel, kes koolis käinud üheksa klassi või omandanud kõrghariduse?
Praegu aga tahaksin pühenduda hoopis kunstile, näiteks maalida või tegelda disainiga. Minu emagi on kunstnik ja olen seitse aastat kunstiklassis õppinud. Kunstiga tegelemine on meie peres alati au sees olnud.

Mulle meeldib kõik, mis on efektne, stiilne, värvidelt ilus ja kompositsioonilt harmooniline, abstraktsionism pole minu ala. Lemmikvärvegi pole. Tumedad toonid on kaunid vaid siis, kui nad panna heledatega kontrastis mõjuma.

Et aga minust nüüd ravitseja võiks saada, ma ei arva. See nõuab liialt palju energiat. Võib-olla teen ise midagi valesti, kuid isegi «Selgeltnägijate» saate salvestamise ajal võtsin viis kilo kaalust alla. Enne kaalusin 45, nüüd ainult 40 kilo! Lausa katastroof! (Naerab.) Õnneks leidub poodides väiksemaid rõivaid, mida selga panna, aga juba on raske sobivat leida!

Mul on ju vaja jõudu lapse ja pere jaoks, muresid pole sugugi vähem kui teistel. Aega on pidevalt vähe ja kedagi veel ravitsema hakata – mul ei jagu selleks jõudu...

Kadedus on tunneteist ohtlikem

Kahtlemata arvavad väga valesti need, kes usuvad, et mul on äärmiselt lihtne elada, sest tean tulevikku ette. Tulevikku kui sellist polegi ju olemas – on vaid tuleviku mõned variandid. Sõltub inimese vabast valikust. Võib nii hea käest lasta kui ka halba vältida. Tuleb vaid iseennast kuulata.

Olen küll ristitud, vahel käin kirikus, kuid fanaatiliseks usklikuks ennast ei pea. Kirikus on puhastav energia, see on palveid täis paik ja seetõttu puhas. Kirik on aga midagi tinglikku, see on inimeste välja mõeldud. Samamoodi on religiooniga – jumal on üks, teid tema juurde aga palju.

Aga inglitesse ma usun. Inglitesse, kes hoiavad ja kaitsevad. On inimesi, keda hoiavad ja kaitsevad lausa Gabriel või Miikael – sellised inimesed on õnnetähe all sündinud, neil veab kõiges. Inglid on tegelikult surnud inimeste, sugulaste hinged. Kui sugulase hing lahkub, jääb ta oma elavate lähedaste eest hoolt kandma.

Päris igal inimesel on inglid, see on kindel. Mõnel üks, mõnel koguni üheksa. Kui inimesel on lausa 13 või 15 kaitseinglit, on see inimene väga õnnelik ja väga tuntud, sest selliste inimeste kaitsmiseks ongi neid rohkem vaja, et teha kahjutuks nende poole suunatud halba energiat. Pahatihti põevad nad aga vähki, ja selle haiguse põhjuseks on lihtlabane kadedus. See tunne ongi kõigist tunnetest kõige ohtlikum ning see ongi paljude tuntud ja andekate inimeste haigus. Tähtsaim on omada positiivset mõtlemist.

Surnute hinged ei kao kuhugi, olen selles sada protsenti veendunud. See on teine reaalsus.

CV Nastja

Sündinud 16. mail 1982
Haridus:
1999 Juhkentali gümnaasium
2004 Tallinna Ülikool, geoökoloogia
Töötanud telefonidispetšerina ja kunstiõpetajana laste kunstistuudios
Abielus, kasvatab tütart

Oksana Sakaljuk
sõbranna

Oleme Nastjaga tuttavad juba ülikoolipäevilt, umbes seitse aastat. Iseloomustaksin teda kui positiivset, avatud, kohusetundlikku ja heasüdamlikku inimest.
Põhimõtteliselt ajas ta juba ammu vahetevahel n-ö imelikku juttu, keegi meist, tema sõpradest, ei suhtunud sellesse tõsiselt. Mõtlesime, et näed, lihtsalt kokkusattumus, oh sind, Nadka... Naersime ta üle, aga mitte halvas mõttes.
Näiteks kui telefon heliseb, teab ta alati, kes helistab. Ta ei pane kunagi mööda.
Oma osalemisega telesaates suutis ta meid siiski lõplikult üllatada.