Meie oma maffiafilm. Võib vaadata küll!

Sigrid Kõiv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Midagi on õhus: Gloobus (Tim Seyfi) ähvardab Tomi (Mart Müürisepp), eemalt jälgib Artur  (Mehmet Kurtulus).
Midagi on õhus: Gloobus (Tim Seyfi) ähvardab Tomi (Mart Müürisepp), eemalt jälgib Artur (Mehmet Kurtulus). Foto: Allfilm

Uuele eesti filmile «Vasha» – ühe eesti poisi kiindumusest tšetšeeni mehe vastu – tuleb au anda, kinos kella vaadata pole seekord põhjust! Tegu on huvitava, draama elementidega maffiafilmiga. Ja sellised meeldivad mulle, kohe väga.


Loodan, et «Vasha» ei kinnista kelleski stereotüüpset arvamust tšetšeenidest kui mingist maffiarahvast. Selline üldistus oleks kolme (pluss laip) tšetšeeni tegelasega – kellest tõeliselt «paha» on ainult üks, aga see-eest väga, teised on traagilised – filmi puhul ülekohtune.

Aga film ise vastab nõudmistele, mida sellisele linateosele ikka esitatakse: sündmuste ahela käivitab kättemaks, on olemas tarvilikud politseiuurijad, kellest üks on noor ja agar (Jüri – Jan Uuspõld), teine vana, aga läbipõlenud (Rain – Rein Oja), ning reetur on tegelaste sees.

Näitlejad teevad oma tööd hästi. Meeldib, et noor kutt Tom (Mart Müürisepp) on lahendatud trendikas võtmes – hüperaktiivsus on praegu moesõna ja siin muudab see käitumishäire tegelaskuju arusaadavaks.

Detailid kargavad silma


Filmi raamib tšetšeen Arturi (Mehmet Kurtulus) pihtimus Tomile, teemaks kättemaks, mis ei too talle oodatud rahuldust. Tom on rahutu nooruk, kellele kohtumine Arturiga on tõenäoliselt esimene kord elus, kui ta kogeb midagi tõeliselt põnevat. See ühtlasi seletab ka muidu püsimatu poisi järjekindlust Arturil sabas jõlkuda.

Üks tegijate eesmärke näib olevat kujutada ühe poisi kasvamist meheks – lõpuni usutavalt see siiski ei õnnestu. Täiskasvanuks saamist üksnes markeeritakse, mitte ei psühhologiseerita – Tom muutub lõpu poole küll üha tõsisemaks, kuid ma peaksin seda pigem üldise füüsilise kurnatuse tagajärjeks.  
Miinuspoolele tuleb kanda stsenaristide  mugavus ja liigne ihalus dekoratiivsuse järele, sh võttekohtade valikul. Peategelane armub haiglaõesse, kes öisel ajal töötab korterlõbumajas prostituudina ja ühtlasi ka elab seal koos oma ametiõdedega. Nagu mingi Moulin Rouge!

On tõsi, et 1990ndad olid Eestis ajad, mil inimesed tegid asju, mille üle nad enam uhked pole, kuid saagem sellest juba üle! Tänapäeval massiivses korrusmajas ikka punaste laternatega viidatud kärarikast lõbumaja ei pea. Korteriühistuid juhivad rahuarmastavad väikekodanlased ja selline ettevõtlus tekitaks ebamugavat tähelepanu. Iseenesest on naisliin hädavajalik edasise jaoks, kuid filmile andnuks palju juurde, kui see olnuks lahendatud elegantsemalt.
 
Treiler särtsakamaks!

Teiseks näib mulle, et mõni tegelane justkui puudub. Tom leiab Arturi iga kord mängleva kergusega üles, kuhu iganes ta on jäetud või läinud. Jääb arusaamatuks, kuidas suudab 16-aastane, hüperaktiivne ja seetõttu ka tähelepanuhäiretega poiss leida kadunud sõbra üles ühtmoodi sujuvalt nii Tallinna ümbruse karjäärist kui ka parkmetsast Hamburgi eeslinnas.

Nüüd võttekohtadest. Tõepoolest, Tallinn on pigem unine provintsikeskus kui pulbitsev suurlinn. See asjaolu seab oma piirangud ja nii võib mõista ka filmiloojate meeleheidet, kui nad püüavad linnasaginat edasi anda korduvate võtetega peopesasuuruselt alalt Foorumi ja Viru keskuse vahel.

Ja mõistagi, vanalinn lummab siinseid külalisi, ent on ülimalt ebausutav, et keegi peaks konspiratiivkorterit, pealegi nii veidrat, vanalinna hoovimajas, sest esiteks maksaks see hingehinda ja teiseks oleks liiga silmatorkav. Anonüümsed magalad oleks loogilisem valik.

Sama lugu on ka varjumajakesega pankrannikul – vaade on hingemattev, kuid koht liiga silmatorkav ja tumedate tegude mehed hindavad tõenäoliselt pigem praktilisi kui romantilisi kaalutlusi.

Sedasorti filmides on lõpus alati rohkelt tulistamist, sama siin ja nii see peabki olema. Ja nagu maailmapraktika on välja kujunenud: «paha» tulistab politseinikke ja need langevad nagu loogu. Politseinik laseb aga Terminaatori ilmega «paha» pihta tühjaks terve salve ja tulemuseks on vaid kuul õlalihases, mida saab hõlpsasti viski ja lauanoaga eemaldada.

Jalavigastus, mis sunnib tegelast nii armetult liipama, et vaatajal endal hakkavad sääreluud valutama, on ööpäeva jooksul nii palju paranenud, et annab vaid trepil kergelt tunda. Seegi on austusavaldus väljakujunenud praktikale: enamikus märulifilmides elab kangelane üle plahvatuse ja lahkub sündmuskohalt vaid longates.

Aga kõik see ei tee «Vashat» veel vaatamiskõlbmatuks. Tempo on hea, ülesehitus maffiafilmile paslik, näitlejad toredad. Kodusest pildikastist vaataksin seda iga kell uuesti, kui see konkureeriks jõulufilmide, koguperekomöödiate või sada korda kedratud klassikaga.

Aga filmi tutvustava treileri võiks särtsakamaks teha. Kas või lakkamatult juukseid kammiva Gloobuse (Tim Seyfi) peaks sinna sisse pistma. Sest treileri järgi arvasin ma, et kultuuritoimetus saadab mind vaatama filmi mehest ja poisist, kes kõnnivad metsas, tekk ümber, ja vahepeal vist teevad lõket ka.

Uus film kinolevis

«Vasha»
Režissöör Hannu Salonen. Stsenaristid Mart Kivastik, Katrin Laur ja Hannu Salonen. Operaator Rein Kotov. Kunstnik Jaagup Roomet. Helilooja Ray Harman
Eesti-Saksa-Soome-Iiri 2009
Alates 23. jaanuarist Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kinobussi vahendusel 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles