Eesti ongi heade üllatuste maa

«Eesti jättis kustumatu mulje,» kirjeldas ta. «Jõudsime bussiga Tallinna ja olime tõtt-öelda veidi pettunud – suur ja tempokas linn, nagu Hispaaniaski neid palju kohata võib. Ootasime midagi tunduvalt vähem tsiviliseeritut!»

Nad võtsid kiiresti rendiauto ja läksid avastama kaugemaid maanurki. Ja siis avanes Eesti tõeline pale – puhas, lopsaka loodusega, inimtühjade randade, tagasihoidlike ja isegi häbelike inimestega. Küladest läbi sõites jäid teelised tihti seisma ja vaatasid varjamatu uudishimuga autot – kes see niisugune siin sõidab?

«Eales ei lähe meelest see lahke perenaine, kes lubas meil Hiiumaal oma hoovis telkida, küpsetas hommikuks pannkooke ja kui lahkumisel raha pakkusime, siis ta punastas, vehiks kätega ja jooksis tuppa. Läbi akna siiski naeratas ja lehvitas tagantjärele. Eesti on metsikult armas maa!»

«Mida kuradit,» mõtlesin ma. Kah mul avastus. Ja unustasin kogu loo.

Mõni aeg hiljem läksin soomlasest sõbraga paaripäevasele motomatkale, et teha väike tiir ümber Soome põhjaosa. Kui saabus pärastlõuna, teatas mu sõber Kari, et on aeg hakata otsima ööbimiskohta.

Kui raske see ikka olla saab, mõtlesin mina. Eestis on kõik kohad turismitalusid ja võõrastemaju täis – lihtsalt astu sisse.

Selgus aga, et Soomes on asjad sootuks teisiti. Turismitalusid lihtsalt pole ja kogu elu käib kohutavates kämpingutes, mis meie mõistes on keskmise klassi RMK majakesed jaburate, metsa rajatud parklate ääres. See on üks põhjustest, miks Soomes (ja ka Rootsis) on väga levinud vagunelamute kultuur – külaline pole mitte kusagil lihtsalt teretulnud...

Tol õhtul rääkis Kari mulle, et see on harukordne, kui mõni vana sõber sind üleüldse endale külla lubab. Olin jahmunud.

Ja siis tuli mulle meelde selle hispaanlanna mulje Eestist. Ma sain aru, kui palju väikeseid häid ja mugavaid asju on Eestis meie ümber igal sammul. Meie jaoks nii tavalised, kuid kogu muu maailma jaoks rabavalt üllatavad.

Meile ei tundu hetkekski imelik, et Tallinnas lennukist maha tulles võib viie minutiga jõuda keskaegsesse vanalinna.

Või veel parem – 15 minutiga Piritale ujuma või 30 minutiga Harku metsadesse uitama. See on hämmastav, kuidas UNESCO kultuuripärandite hulka kuuluvas Tallinna vanalinnas ei valitse muuseumimeeleolu, vaid käib vilgas ning kaasaegne öö- ja ärielu.

Kuidas saab olla nii, et meie kodumaa kagutipus räägitakse sootuks teist keelt, kui nelja tunni autosõidu kaugusel Lääne-Eesti saartel?

Tegemist on ju ühe ja sama rahvaga! Kas pole veider istuda Kunda lähistel mere kaldal kivi otsas ja vaadata samal ajal Kõu vahendusel Youtube’ist filmi? Kas ei tundu imelik mõelda, et Eesti jõeteed olid skandinaavlastest variaagidele väravaks, mis ühendas nende Lääne asumaid iidse Bütsantsi õukonnaga? Ja tundub siiani veidi imelik, et üks maailmas kõige laiemini kasutatavaid suhtluskanaleid – Skype – on kohalike poiste looming.

Ilmselt võiksime seda meie jaoks nii tavaliste asjade loetelu jätkata pikalt ning otsida meie Nokiat või Spunki veel sada aastat.

«Mis mõttes tavaliste asjade?» küsiks ükskõik milline ameeriklane, sakslane või britt. Üks kõnekas fakt on see, et kui hiljuti hakkas Tuhala nõiakaev taas keema, siis oli see International Herald Tribune’is 9. detsembril loetavuselt viies artikkel. Meie press seda suursündmust eriti ei kajastanud...

Aga asi on tegelikult nii, et Eesti on väike ja vana maa, kus valitseb põhjamaine kliima ning elavad nutikad ja oma südames sõbralikud inimesed – olgu nad siis eestlased või mõnest muust rahvusest tegelased, kes on otsustanud siia endale juured kasvatada.

Nii väikesel maal tekib tänu erinevatele mõjudele palju põnevaid kontraste. Me ujume sõna otseses mõttes fantastiliste lugude sees, mis kõik on muu maailma jaoks erilised ja sealsest elukeskkonnast sootuks erinevad.

Igapäevaselt Imedemaal elades ei saanud ilmselt ka Märtsijänes aru, et see oleks olnud kuidagi eriline paik, kuid ometi avastas väike Alice selles kohas midagi täiesti erilist. Ka meie ülesanne on oma silmad avada, leida üles kõik need väikesed head üllatused ja neist maailmale pajatada. Uskuge või mitte, aga Eesti on heade üllatuste maa.