Online-intervjuu: küsimustele vastas Hannah

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannahi kontsert Kaarli kirikus
Hannahi kontsert Kaarli kirikus Foto: Erakogu

Täna vastas Elu24.ee ja Postimees Online'i lugejate küsimustele Eesti lauljatar Hannah.

Kuidas jäite rahule Kaarli kiriku kontserdiga? Kas kiriku akustika oli kuidagi eriline?

Jäin kontserdi muusikalise poolega rahule, pillimehed ja taustalauljad olid väga tublid ning koostöö ja klapp laval oli väga hea. Kaarli kirik on akustika poolest väga nõudlik esinemiskoht ning heliga tõepoolest kontserdil probleeme ka tekkis. Paraku ei saa artist laval olles akustika suhtes midagi ette võtta, sest selle eest vastutab helitehnik. Liiga väike kõlarite arv ning digitaalpult olid Kaarli kiriku puhul helitehniku valearvestus ja -otsus.

Kuidas noorena laulma hakkasid: kas enda soovil, vanemate või hoopis kellegi teise innustusel?

Laulmise soov ja muusikapisik on mul juba väiksest peale sees olnud. Nelja-aastasena liitusin Ave Kumpase laulustuudioga, paar aastat hiljem läksin laulma Eesti Raadio laulustuudiosse ning sealt edasi ETV laulukoori Aarne Saluveeri käe alla.

Vanemad on mind kindlasti innustanud, aga ei ole mind iialgi pidanud millekski sundima – pigem on nad alati väga toetavad ning usaldavad minu otsuseid.

Millal ja kuidas tekkis kindel otsus lauljannaks hakata, sest tegemist on ju küllaltki riskantse otsusega – selline äri on ettearvamatu? Kas kaalusid ka teistsuguseid võimalusi?

Ega see alguses olnudki konkreetne otsus, et „nüüd siis hakkan lauljaks“, see oli lihtsalt asjade loomulik kulg. Muusikal on niivõrd suur roll minu elus ja eks igas valdkonnas on oma riskid ning ettearvamatused.

1997. aastal saavutasin Eurovisiooni kohalikul lauluvõistlusel oma looga „Üksik hing“ teise koha, samal aastal võtsin osa lauljate konkursist „Kaks takti ette“, kus samuti teise koha pälvisin. See kõik andis jõudu edasi minna nii laulja kui heliloojana.

Kas oled seni oma valikuga rahul ja mida pead senini parimaks hetkeks oma muusikukarjääris?

Muusika on viinud mind kokku paljude huvitavate inimestega ning pakkunud palju kauneid hetki – loomulikult olen rahul, et asjad niimoodi läinud on. Parimad hetked on kindlasti seotud kontsertidega, see tunne, kui mõistad, et sinu muusika puudutab teise inimese hinge, on võrratu!

Kas sead endale eesmärke ja mis oleks praeguseks sihiks – lüüa läbi Inglismaal? Või on latt veel kõrgemal?

Igal inimesel on eesmärgid, nii ka minul. Eesmärkide seadmine ja nende saavutamine on edasiviiv jõud. Minu eesmärk on anda edasi oma muusikat ning puudutada sellega neid, kes seda vajavad.

Kas oled vaadanud ka tulevikku ja kaalunud, kui kaua sellel rajal jätkad ning mida kavatsed teha pärast karjääri lõppu?

Tulevikuplaanid on seotud muusikaga ning loodan, et see rada on veel väga pikk, mida mööda käia saan. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli reklaami ja meedia eriala ning ka see annab mulle tulevikuks lisavalikuid.

Samas olen suure osa enesest andnud heategevusele ning olles algataja loomade hoiukodude projektile ja toetades aastate jooksul lastekodulapsi, tunnen, et heategevus on kahtlemata valdkond, mis on südamelähedane ja kuhu kuulun.

Tundub, et muusikatööstuses pole talendikusest alati abi ehk vaja on ka õnne, tutvusi ja isegi päris palju raha, et ennast reklaamida – kas selline mulje on õige?

Kõike on vaja piisavas koguses. Esikohal on siiski looming ja sõnum, mida edastada. Järgmiseks tulevad inimesed, kes sellesse usuvad. Edasiseks eduks on vaja teha palju tööd ning sealjuures aitab piisav kogus õnne alati kaasa.

Kas oled kunagi ka laulutunde võtnud või kavatsed võtta või võtad ka praegu, et oma häält arendada? Kuidas ennast üldse muusikuna arendada püüad? On seda üldse vaja?

Olen laulnud viisteist aastat erinevates koorides, mis on andud mulle palju teadmisi ja kogemusi. Minu õpetajateks on olnud teiste hulgas Aarne Saluveer, keda väga hindan ja olen talle toetuse ja nõuannete eest väga tänulik.

Viimase albumi produtsent James McMillan on Grammy-võitja parima vokaali kategoorias ning koostöö temaga oli ääretult hea kogemus. Kuulan palju erinevat muusikat ja huvitavaid artiste, kellelt on midagi õppida.

Leian, et areng on inimese elus esmatähtis ning koostöö tugevate muusikutega annab uusi mõtteid ja vaatenurki.

Kas plaanite millalgi Eestisse tagasi tulla või näete oma tulevikku pigem välismaal?

Olen oma Eesti fännide jaoks alati olemas ja suhtlen nendega pidevalt ka välismaal olles. Minu kodu on Eestis ja siia tulen alati hea meelega tagasi. Arvan, et üks ei välista teist ning loodan oma plaanidesse mahutada rohkem kui ühe riigi. Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad!

 

Kes on muusikamaailmas sinu suurimateks iidoliteks ning kas on ka plaanis muusikaga kunagi Ameerikasse tungida?

Mul ei ole olnud erilisi iidoleid, keda jumaldan. Pigem kuulan muusikat selle mõttega, kas mul on sealt ka midagi õppida. Kui rääkida lemmikutest, kelle looming mulle eriliselt meeldib, võiks nimetada Frank Sinatrat ning Phil Collinsit.

USA turg on suur ja väga konkurentsitihe ning seda, kas mu muusika ka sinna jõuab, näitab aeg.

 

Mis on teie enda lemmiklaul nii teiste kui enda loomingust?

Üks kaunimaid laule on Bonnie Raitt’i „I Can’t Make You Love Me“.

Enda lugude puhul on raske seda ühte ja ainsat lemmikut nimetada, sest see kipub vastavalt meeleolule muutuma, kuid „Everything Is Changeing“ on minu jaoks väga tähendusliku sõnumiga lugu.

 

Varem tegid rohkem tantsulist muusikat. Mis on ajendanud Sind stiili muutma pigem rahuliku muusika ja ballaadide suunas? Kas naased kunagi tantsumuusika juurde?

Tegelikult on ühest loost võimalik teha väga palju erinevaid variante. Algselt sünnivad kõik minu laulud klaverisaatega, arranžeering on see, mis paneb lõplikult paika konkreetse loo stiili.

Oma esimesed lood lindistasin, kui olin kuusteist ning ka minu kuulajad olid samas vanuses. Tol hetkel oli selline stiil populaarne ning millal siis veel tantsumuusikat teha kui siis, kui oled noor ja energiline?

Tänaseks on minu kuulajad kasvanud koos minuga ning suund, mille olen valinud, on loomulik areng ja jätk. Kindlasti teen ka oma praegustest lugudest erinevaid töötlusi, kaasa arvatud kiiretempolisi klubiversioone.

Mis tunne oli Inglismaa suurimal staadionil Eesti ja Inglismaa hümni laulda?

Seda tunnet on väga raske lühidalt kirjeldada ja edasi anda. Kahe riigi hümnide laulmise võimalus oli minu jaoks suur tunnustus ja väga hea kogemus.

Mida arvate telesaates «Idols» (või «Eesti otsib superstaari») osalevatest talentidest?

Arvan, et see saade annab paljudele noortele inimestele hea võimaluse end näidata ja oma unistusi teostada. Saate suur populaarsus nii Eestis kui välismaal näitab, et sellist saadet on väga vaja.

Tänud vastuste eest ja edu selleks aastaks ning tulevikuks!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles