Postimehe ajakirjanik tegi eksperimendi, mis tunne on staarisaate žürii ees laulu lõõritada.
Kohtunikud röövivad enesehinnangu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti otsib superstaari» uus hooaeg tuli ootamatult. Vaatamata eelmise aasta saate mõnitavale formaadile koguneb sel aastal pealinna eelvooru veel rohkem osalejaid, kes janunevad telekuulsuse järele. Tekib küsimus, kui palju on võimalik väikesest Eestist niinimetatud superstaare otsida.
Laupäeva hommikul kell 10 Tallinnas vihmasel Raekoja platsil avanenud pilt oli ootamatu. Sajad noored seisid Õpetajate maja ees ja karjusid üle vanalinna: «Mina olengi superstaar!» Hetkeks tekkis soov põgeneda.
Õpetajate maja kihas laulust ja hääleharjutustest. Mõni istus ja veetis aega kasulikult, õppides koolitükke, teine aga oli leidnud diivanil sooja koha ja ootas magades oma laulujärge.
Aega läks, aga asja sai, pärast kaht tundi sabas seismist ja suurt trügimist sain end registreeritud ja rinda sinise superstaarinumbri – edasi tuli ainult oodata. Et Tallinnas oli enne «peakohtunikke» Mihkel Rauda, Rein Rannapit ja Heidy Purgat ka eelžürii, sain esimeseks ettelaulmiseks aja: kella kahe ja kolme vahel. Küsides, mis alusel laulma lastakse, vastati, et sinuni on veel aega.
Avastades, et kell oli juba neli läbi ja mind polnud veel ettelaulmisele kutsutud, muutusin murelikuks, kaua võib teadmatuses passida. Korraldajatelt küsides selgus, et mu number oli lihtsalt vahele jäänud! Ja juba hetk hiljem visatigi mind eelžürii ees vette. (Jäi arusaamatuks, kas mõned osalejad siis jäidki vahele ega pääsenud ettelaulmisele.)
Päeva kõrghetk
Olukorrast kohmetuna laulsin oma laulu ja pääsesin edasi põhižürii ette. Kell oli saamas seitse ning lõpuks ometi oli minu kui ühe kandidaadi jaoks käes päeva kõrghetk. Tunnistan – suur austus eelkõige Rein Rannapi ees võttis põlved nõrgaks ja hääle värisema. Õhkkond oli väsinud ja kohtunike näod tülpinud. Surudes kartuse alla, manasin näole naeratuse ja hakkasin laulma. Arne Oit. «Mind veel ei ole».
Laulu lõppedes käis pea ringi ja pilt tahtis eest kaduda, sest terve päev olin olnud söömata. Esitus läks juba oodatult aia taha ja planeeritud säravast sooritusest kujunes lõkke ääres esitatud lorilaul.
Parema meelega oleksin kannalt ümber keeranud ja kommentaaride kuulamisest loobunud. Olles kogu elu muusikaga tegelenud, teadsin, et midagi positiivset sealt tulla ei saa.
Kuid selline teravus jahmatas. Kes minu lauldud lugu teab, mäletab sealt ka fraasi «olen poolel teel». Raua sõnul olin ma aga täiesti alguses ja mul pole mõtet kuhugi pürgida. «Algusesse sa ka jääd, nägemist,» kõlas sapp Raua huulilt.
Kohtunike otsus oli õige ja aktsepteeritav. Ega ma peagi ennast solistiks ning lauluhääl või viisipidamine ei tee inimesest veel «superstaari». Küll aga tekkis küsimus, kas selline kalk ja vastikust tekitav suhtumine osalejatesse ennast tõepoolest õigustab.
Ainuke positiivne moment «superstaariks» pürgimisel oli, et raisku läks ainult laupäev. Ettelaulmised ju ka pühapäeval ja kaks päeva passimist mitte millegi pärast oleks olnud liigne luksus.
Suur alandus
Läksin sooviga saada kogemusi meie poppiidolitelt, kuid kümme tundi tõmblemist ja kasu ei midagi. Kahju on inimestest, kes tõsimeeli lähevad saatesse «superstaariks» saama ja lahkuvad sealt mõnitatuna, pisarad silmis.
Olen osalenud paljudel klaveri- ja dirigeerimiskonkurssidel nii Eestis kui võõrsil. Võrrelda saab ürituste formaate, sest nii staarisaate kui ka klaverikonkursside puhul otsitakse muusikaliselt andekat inimest. Nõrganärviliseks ma end ei pea, aga nii alandatuna pole ma end veel tundnud kui staarisaate kohtunike ees seistes.