Verise näoga Jaagup Kreem mekkis sõdurielu
14. märts 2008, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäevases «Au tööle!» saates proovis Scoutspataljoniga päeva veeta muusik Jaagup Kreem, kes pole varem ajateenistuses käinud.
Jaagupi hommik algas kohe äratuse ja väikese treeninguga, millele järgnes pesemine ning söömine – sööma mindi muidugi lauldes.
«Siin väga rääkida ei lubata,» nentis Jaagup vaid. «Siin on kõik teistmoodi, tahaks piima juua.»
Pärast hommikusööki toimus hommikune rivistus, kus lauldi Eesti hümni ja heisati lipp.
«Siin on veidi närviline õhkkond, sest ma ei tea, kas mul välja tuleb,» nentis Jaagup.
Enne järgmisi väljakutseid jõudis Jaagup oma varustust tutvustada ning siis oligi aeg õppusele minna.
Väljasõidu eel näidati Jaagupile ka, kuhu mis tuleks pista, et ta oma ülesandeid täita suudaks.
Mehed jõudsid väljaõppekohta ja seal tehti neile kiire tunnikontroll ja sõduritele anti võimalus veel midagi küsida.
Mõne aja pärast oli Jaagupi nägu verine ja tema juurde tuli tohter. Jaagup ei tahtnud õmblemisest midagi kuulda ja tormas tagasi lahinguväljale – ülesanded vajasid täitmist.
Pärast väikest pausi algas uus sööst ja pikali voor ning nüüd sai Jaagup ka püssi lasta.
Ja siis kõik uuesti ja uuesti ja uuesti ning Jaagup oli omadega läbi.
«Lähen õhtul koju, saun on valmis ning võtan külmkapist õlle,» rääkis Jaagup sõduritele.
«Väga hästi saab hakkama,» arvas üks sõdur.
«Pikapeale saab hakkama ka,» lisas teine. «Maastikul sammu jõuab pidada, ainult varustuse kandmine – ei oska pakkida. Pikemas perspektiivis saaks hakkama, nuppu peaks jaguma.»
Pärast õpet läks Jaagup varustust hooldama.
Päeva lõpul võttis Jaagup linnaloa ja see pidavat kehtima kuni järgmise teenistuseni.