Vanas-Egiptuses kasutati hambaaugutäidisena linast riiet

Noormehel oli lisaks sinusiidile ehk ninakõrvaurke põletikule ka kaaries ning muid hamba- ja igemehaigusi, kirjutab yahoo.com.

Muumia skaneerimine aitas luua pildi selle mehe elu viimastest päevadest.

Mees suri noorelt, olles 20. eluaastate lõpus ja 30. eluaastate alguses. Uuring näitas, et ta hambad olid kohutavas seisukorras, osa hambakahjustustest oli tekkinud sinusiidist.

Mees võis oma haiguste tõttu tunda väga suurt valu ning sundida teda minema hambaid parandama. Vanas-Egiptuses osati hambaid parandada ning leiud näitavad, et see oskus pärines üsna ammusest ajast.

Egiptlastel oli hammastega probleeme, kuna vili, mida söögiks tarbiti, ei olnud hammastele hea.

Isegi tänapäeva hambaarstidel oleks raskusi selle mehe hammaste parandamisega.

Vana-Egiptuse hambaarstid püüdsid noormehe hambaid ravida ja valu leevendada. Hambaplommidena kasutati  väikest linasest riidetükki, mis oli kastetud viigimarjamahla või seedriõli sisse. Mehe kõige suurem hambaauk asus vasakus lõualuus esimese ja teise purihamba vahel.

Linane riidetükk, millega see auk täideti, takistas toiduosakeste sattumist hambaauku. See hambaravi aitas meest, kuid kahjuks suri ta üsna kiiresti, võimalik et paar nädalat hiljem.

Teadlased ei suutnud ta surma põhjust kindlaks teha, kuid oletatakse, et selle võis põhjustada sinusiit.

Pärast mehe surma ta mumifitseeriti, ta aju ja teised organid võeti välja, kehaõõs täideti balsameerimisvedelikuga ning ta keha mässiti linasesse riidesse.

Huvitaval kombel jätsid balsameerijad talle alles südame. Võimalik, et sellega viidati ta ühiskondlikule staatusele.

Pärast mumifitseerimist pandi ta kirstu ning maeti. Ei ole täpselt teada, kuhu ta Teebas maetud oli. 1859. aastal sattus see muumia ärimehe ja poliitiku James Ferrieri kätte, kes selle Kanadasse Montreali tõi. Nüüdisajal on see muumia McGilli ülikooli Redpathi muuseumis.

Saamaks teada selle muumia elu kohta, kasutas uurija Andrew Wade hammaste ja keha skaneeringut. Uurija sõnul on tegemist esimese korraga, mil saadi andmed Vana-Egiptuse hambaaugu täidise kohta.

Kui tänapäeval on hambaaugutäidised tugevad ja püsivad, siis Vanas-Egiptuses nii ei olnud.