Põlev prügikast ahistas gaidide-skautide paraadi

Reede õhtupoolikul Munamäel avanenud pilt oli muljetavaldav. Treppidele ja mäenõlvale kogunenud noored, rõõmus kära - kõiges oli tunda kerget ootusärevust: nüüd süüdatakse tuli, esimene jüripäevatuli ja just nimelt Pärnus.

Meeleolu ei suutnud rikkuda ka pisut pahur skaudijuht Asso Kommer, kes jüritule ise süütama pidi. "Ma andsin ju neile tõrvikud, miks nad neid kaasa ei võtnud, " põhjendas Kommer oma pisukest pahameelt.

Tulesüütamisele järgnes heade soovide aeg. Meenutades Püha Jüri, kes legendide järgi kurja lohe omal ajal maha lõi, olid ürituse korraldajad kohale toonud väikese ja üldsegi mitte pahatahtliku lohe.

Eesti gaidide liidu koolitusjuht Lianne Ristikivi rääkis kokkutulnutele, et tegelikult pole väike lohe kuri, teda võib lahkeks muuta, kui igaüks kirjutab lohe soomusele ühe hea soovi.

"Usun, kõik head soovid lähevad täide," ütles Ristikivi. Osalejad soovisid. Kuid näib, et head sooviti vaid teistele, sest hea ilma soov laupäevase linnamatka ajaks ununes sootuks.

Laupäeva hommik tervitas linnamatka alustavaid gaide-skaute äärmiselt vastiku ilmaga.

Taevaluugid olid valla, matkalistele sadas kaela vett-rahet-lörtsi. Ja nagu oleks sellest veel vähe, oli tuulgi kõle. Külm ja luudest läbilõikav.

Sellegipoolest asusid matkalised vapralt teele. Vanemad osalejad Jaansoni rajale, nooremad pidid seevastu kontrollpunktid leidma linnas. Tuli välja, pärnakaile nii omane ja tuntud kodulinn pole võõrastele orienteerumiseks üldsegi lihtne.

Vähemalt selline mulje jäi nooremaid skaute-gaide linnas jälgides. Küll otsustati linna raamatukokku minna ringiga, mis sest, et otse saab, küll oli raskusi panna tähele, kas paaritud majanumbrid on Pärnus hüva- või kurakätt.

Ja noored, ikka viis meetripikkust osalejat ühe, pisut vanema saatel.

Kontrollpunktides tuli oskusi näidata. Kui puidust täringuvalmistamisega saadi hakkama hõlpsalt, siis õmblusmasinasse niidi ajamine oli juba raskem. Kuid linn linnaks, peaasi, et gaidid-skaudid metsas hätta ei jääks. Valmistada plekkpurgist vile ja õlilamp? Käkitegu!

Siiski, vaatamata skautide-gaidide nooruslikule uljusele ja pealehakkamisele, ei pääsenud "vigastusteta".

Kellel valutas pea, kellel hõõrusid pikaks teekonnaks mittekohased jalatsid villi varba otsa. Ravim ihuhädadele oli seevastu lihtne: puhka ja vapralt edasi.

Nii ka tehti. Ei saa ju jääda haigeks, kui õhtul on pidu.

Teekond venis pikemaks

Teekond, mis pärnakal olnuks kuue-seitsme kilomeetri pikkune, kujunes mõnel seltskonnal pikemaks. Mitte eriti palju, vaid teist niisama palju rohkem.

Ka pidu tuli. Nooruse maja muutus taas majaks, kus oli noorust, 600 nägu kohe.

Pühapäeval testisid gaidid ja skaudid linna autojuhtide tolerantsust. Ei ole ju Pärnus ammu nähtud, et sild, linna üks peamisi tuiksooni, pannakse marsi ajaks kinni.
Noorte paraadi toetas puhkpilliorkester Rein Vendla juhatusel.

Marsiti Rüütli platsile, kus lauldi hümne. Tervitused võeti vastu nii skaudijuhtidelt kui külalisi võõrustavalt suvepealinna abilinnapealt.

Mõneti omapärase tervitajana võis Rüütli platsil märgata enamikule pärnakatest tuntud Sindist pärit Vovat, kes talle omase viisakusega kõigile tere ütles.

Kõned peetud, tervitused saadud ning taaskord gaidid-skaudid paraadmarsil ööbimispaika. Kuid meepotti sattus tilk tõrva. Nimelt oli keegi pahalane süüdanud prügikasti Rüütli tänaval. Gaidide-skautide kolonn pidi andma kahjutuld kustutama tõtanud tuletõrjeautole teed.

Kuid kitsid polnud tuletõrjujadki. Tallinna maantee ristmikul tervitasid marssijaid juba kahjutule kustutanud päästeauto rõõmsad sireenid. Mine tea, võib-olla marssis paraadkolonnis mõni tulevane tuletõrjuja?