Eesti keel on välismaa publikule eksootiline

Kontserdiga “Valge ingel” esitleb Ingrid Lukas oma debüütalbumit.

FOTO: Erakogu

Sel laupäeval esitab Ingrid Lukas Viljandi pärimusmuusika aidas omaloodud laule nii eesti kui inglise keeles, saatjateks klaver ja taustalaulja Corina Schranz.


Ingrid Lukas on suurema osa oma teadlikust elust elanud Šveitsis ning seal ka muusikahariduse ja esimese lavakogemuse saanud. Tahtmatult tekib paralleel Kristjan Randaluga, kes aasta eest siinsamas «Sakalas» allakirjutanu küsimustele vastuseid jagas.



Üks nende muusikuteed tallavate noorte erinevus on see, et Kristjan Randalu instrument on klaver, mis ei tunne keelebarjääre, Ingrid Lukasel aga nii klaver kui laul ning ta laulab viimasel ajal palju eesti keeles.



Tänavusel festivalil «Jazzkaar» on Ingrid Lukasel tihe esinemisgraafik: ta annab kokku kuus kontserti.



Kes sa, Ingrid Lukas, oled?


Olen õnnelik inimene, sest mulle on antud võimalus tegelda sellega, mis mulle rõõmu pakub ja mis on minu suurim kirg. Muusika on minu viis ennast väljendada. Muusika kaudu saan elus kõik vajalikud jutud ära rääkida ja laulda.



Muidu olen ma aga täitsa tavaline inimene, kel on kaks kodu: Eestis ja Šveitsis.



Kuidas sa muusika juurde jõudsid?


Hakkasin muusikaga tegelema varakult. Mäletan, kui ema mind viieaastaselt klaveri taha istuma pani.



Esimesed kolm klassi õppisin Tallinnas muusikakeskkoolis. Siis asusime elama Šveitsi, kus lõpetasin 2007. aastal Zürichi muusikaakadeemia džäss-popmuusika laulja ja lauluõpetajana.



Oled soololauljana esinenud Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias. Mida oled esitanud? Ajaleht «Neue Zürcher Zeitung» on võrrelnud sind Björgiga.


Olen laulnud eri stiilides — džäss, popp, soul, gospel, african groove — ja mitmes muusikakollektiivis ning nendega ka ringi reisinud.



Palju positiivseid mõjutusi on andnud koostöö Zürichi linnateatriga. Olen seal aastatel 2005—2008 kaasa aidanud mitme teatrilavastuse muusikalisel kujundamisel, samuti laulnud lavastustes «Peter Paan» ja «Cinderella». Sel perioodil võrdleski Zürichi päevaleht «NZZ» mind Björgiga.



Kas selleks, et eesti keeles laulda, pead sõitma Eestisse?


Pooled minu lauludest, mida kontsertidel esitan, on eesti keeles. Eesti keel on välismaa publikule eksootiline. Kuigi nad enamasti mitte millestki aru ei saa, tulevad nad pärast kontserti ning kiidavad eesti keele erilist ja nauditavat kõla.



Kust tuli impulss hakata kirjutama eestikeelseid laule?


Algul laulsin ainult inglise keeles. Millalgi hakkasin aga otsima oma mina ja väljundit muusikas. See tõi mind tagasi Eestisse ja otse Viljandisse. Seoses oma lõputööga Zürichi muusikaakadeemias uurisin regilaulu ja intervjueerisin Anu Tauli. Nõnda need eestikeelsed laulud tulidki.



Ma ei tunne mingit keelebarjääri — eesti keel tuleb mul otse südamest. Inglise keel näiteks on hoopis kaugem ja vajab märksa rohkem tööd, et seda loomulikult esitada.