Kaks päeva Gran Canaria teedel pakuvad looduselamust ja närvikõdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mägine maastik kaljuste teeservadega, rohelised kuurordid ning valik tumeda ja heleda liivaga randu – selline on Gran Canaria loodus mõne sõnaga kirjeldatult. Esimesel reisipäeval bussiga mööda kurvilisi teid sihtkohta sõites jäid paremat kätt suured kaljurahnud ning vasakule vaid sõidutee piire ja kaunis ookeanivaade. Alguses on veidi kõhe tunne küll, aga ajapikku harjub ära. Kuid bussisõidukogemust ei saa võrrelda isikliku sõidukogemusega, mida saar pakub.
Meie reisiseltskond kasutas rendifirma teenuseid. Gran Canarial sõiduauto rentimiseks peab vanust olema vähemalt 20 eluaastat – levinum on aga 21 aasta vanusepiir – ning vähemalt aastane sõidukogemus. Rendilepingu sõlmimiseks tuleb kaasa võtta pass või ID-kaart ja juhiluba. Rentimisel ei lisandu eraldi tasu kütuse eest, vaid auto tuleb firmale tagastada saadud seisundis, see kehtib ka kütusehulga kohta. Kui juba reisile minnes on kindel soov autot rentida, siis on reisikindlustust sõlmides hea mõte määrata lisariskina vastutuskindlustus koos õigusabikindlustusega, mis hüvitab võimalikud kahjud, kui neid peaks tekkima.
Sõidustiil vajab harjumist
Gran Canariale saab rahulikult päevaga tiiru peale teha ning autosõit ümber saare on unustamatu elamus. Saare läänekülje läbimine võtab aga umbes kaks korda rohkem aega, kui kulub idakülje kiirteel kulgemist nautides. Autoga saare läänerannikul liigeldes tuleks esimene veerandtund sõita rahulikult ja harjuda sellega, et pead rooli väga lühikese aja jooksul arvukaid kordi paremale ja vasakule keerama, nähes pidevalt paremal kaljurahne ning ees ja vasakul ookeanivaadet.
Alustasime oma ringreisi lõunarannikul asuvast Tauritost (mööda teed GC-1) ning suundusime Mogani asula läbimise järel esimesel võimalusel vasakule (tee GC-200), kuni jõudsime mereni. Esmalt peatusime saare lääneküljel La Aldea de San Nicolásis, mille lähistel saab imetleda vaadet merepinnast 500 meetri kõrgusel asuvalt Mirador del Balcóni turvaliste kiviäärtega vaateplatvormilt. Sealt on näha sakilised kaljud mõlemal pool platvormi ning selge ilmaga paistab silmapiiril ka naabersaare Tenerife kõrgeim mägi, vulkaan El Teide, mis on ühtlasi Hispaania kõrgeim tipp. Vaated on väga kaunid, kuid hoolimata kaitsvatest kiviäärtest ei tasu turnides liiga uljaks muutuda.
Edasi liikusime saare loodeosas asuvate Agaete ja Gáldari kaudu põhjarannikule (tee GC-2). Seal väärivad tähelepanu kaks väikest asulat, Firgas ja Arucas, mille mäepealsetelt külgedelt avanevad imekaunid vaated. Firgases tasub külastada Paseo de Gran Canariali – tehisjuga, mis voolab mööda treppe alla ning mida ääristab kahhelkivisein, kus on kujutatud Gran Canaria kõigi maakondade vappe. Samuti on seal seitsme Kanaari saare miniatuursed kivist maketid ja kahhelkividel nende faunat iseloomustavad pildid.
Seejärel suundusime maanteele GC-3, et läbida alguspunkti tagasi jõudmiseks Gran Canaria parim kiirtee (GC-1) peaaegu täies pikkuses. Kiirtee on heal tasemel ning kohati on lubatud sõita 120 kilomeetrit tunnis. Samuti pakub see ilusaid loodusvaateid, näiteks saab nautida läbi palmide kumavat või kaljurahnude taha loojuvat päikest.
Gran Canariale tiiru peale tegemiseks tuleks varuda terve päev ning saare kõrgeimas tipus Roque Nublol käimiseks tasub võtta teine, sest teekond mäele on väsitav. Lõunast mäe poole sõitmine on teistsugune elamus kui lääneranniku agar rooliväntsutamine – nüüd tuleb lisaks roolile mängida palju gaasi ja piduriga, sest tee kulgeb üle mägise ja lookleva maa. Reisikaaslastega naljatlesime, et kui rendifirma pole enne meie külastust mõnda aega auto pidureid kontrollinud, siis teeme meie selle töö nende eest ära.
Mägironimiseks varu vett
Sõitsime Roque Nubloni mööda Maspalomasest väljuvat maanteed GC-60, mis enne mäeni jõudmist läbib Fataga – kust avaneb vaade väiksele palmimetsatukale keset kuiva maad – ja San Bartolomé de Tirajana. Kui keskendumist nõudev tee mäe jalamile jääb seljataha, saab auto jätta väiksele parkimisplatsile ning enne mäkke ronimist osta tee peale kaasa vett, pähkleid, puuvilju, muud näksimist ja suveniire.
Raja pikkus mäe tippu on paar-kolm kilomeetrit, kuid kivine ja kohati kitsas tee koos kõrguse ja kuumusega teevad vahemaa läbimise eeldatust keerulisemaks. Sellegipoolest tekitavad tippu jõudes teadmine, et asud 1813 meetri kõrgusel merepinnast, ning kaunid vaated rahulolu.
Mäetippu vallutama minnes tasub kindlasti varuda vett. Matka teevad mugavamaks sobivad jalatsid, näiteks botased, millega on ka turvalisem kuival ja kivisel maapinnal ronida, kuid ettevaatlikult kõndides ning rajast mitte kõrvale kaldudes saab hakkama suvistegi jalatsitega. Ka treenitud inimene peaks valima rahuliku tempo ning mitte tormama – sel moel jõuab nautida avanevaid vaateid.
Sõites Roque Nublolt kagu poole, jäävad teele mitmed looduskaunid piirkonnad: eespool mainitud San Bartolomé de Tirajana, kus kivirahnud on kohati kaetud metsaga, ning Santa Lucia de Tirajana, kus on näha astmeline haritud põllumaa. Esmalt liiklesime mööda GC-60 kuni San Bartolomé de Tirajanani, kus avanes võimalus keerata vasakule ja jätkata reisi mööda teed GC-65, mis kulgeb väikelinna Vecindarioni, kus muide leidub ka arvestatavaid ostlemiskohti – eriti tasub sisseoste teha augustis, mil poodides on suured allahindlused.
Kui Gran Canaria reisi eesmärk on saada meeldejäävaid elamusi, siis paaripäevane kogemus kohalikel teedel pakub seda kindlasti. Ühtlasi oled autoga seigeldes ise oma aja ja marsruudi peremees ning sõit jääb kindlasti eredamalt meelde kui turismiekskursioon.