Imre Sooäär: miks Norra võidab Eurovisiooni!

Aga miks siis ikkagi Kalamehe Sass võidu Norrasse viib? Palju on heietatud müstilise eurolaulu valemi üle, mis peaks loorberid koju tooma.

Aga öelge, mis tahate, Norral on see valem minu arvates seekord leitud. 

Kui lahata seda tundmatute muutujatega võrrandit veidi põhjalikumalt, siis esimene komponent retseptis on siirus. Siiras esitus ja siiras muusika ilma punnitamiseta.

Ei mingeid kavalaid ammu tuntud klišeesid, kostüüme ega meloodiakäike, mille iga-aastasel ümberjärjestamisel peaks järjest parem tulemus tulema. Ega ikka ei tule küll.

Hea muusika lihtsalt on hea ja see kestab üle aja. Julgen kindlalt väita, et tänavune Norra laul kestab.

Ma ei salga, et olen aastaid selle lauluvõistluse austaja ja osalejana püüdnud ikka esikohta ennustada. «Everybodyst» alates on see enam-vähem täppi läinud.

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal ei kuulanud ma enne lõppkontserte meelega ühtegi laulu (eesti laul välja arvatud), et olla samas olukorras nagu enamik Euroopast, kes neid laule esimest korda kuuleb.

Üle-eelmisel aastal olin kohe pärast laulu esmakordset kuulamist veendunud, et Serbia võidab ja sama kordus möödunud aastal.

Põhjus oli mõlemal juhul täpselt sama - siirus. Nii heliloomingus kui esituses.

Teiseks on Norra laul lihtsalt pagana hea, nii muusikaliselt vormilt, kui sisult. Hea meloodia ja harmoonia peituvad enamasti lihtsuses.

Lihtsuses, mis jääb kummitama, ega ole samas banaalne. Lihtsuses, mis jätab isegi paadunud muusikagurmaanid kukalt kratsima, et selle peale oleks ju võinud isegi tulla, ometi ei tuldud.

Kes oli liiga arrogantne, et üldse nii labasel võistlusel, kui Eurovisioon - osa võtta. Kes lihtsalt ei olnud nii kõva mees, et võidulaulu kirjutada (või mõlemad variandid kokku).

Aga mõned head laulud, mis on kõlanud Eurovisioonil läbi aastakümnete, kestavad üle aja. Tõsi küll, enamus jäävad siiski ühepäevaliblikateks.

Kolmandaks on Norra laulu show ehe, aus ja naturaalne. Ilma igasuguste keeruliste tehniliste abivahendite, tõstukite või kostüümidraamata.

Meeste musklijõud ja saltod on täpselt sama head, kui mitte võimsamad, kui meie «Everybodyl». Füüsiliselt näeb tantsijate number isegi rohkem kaloreid põletavat kui enamiku teiste ponnistused litrite- ja glamuurisäras. Samas on see väljapeetud.

Neljandaks ei saa me üle ega ümber poliitikast. Norra esitus riisub auga põhjamaade hääled ja slaavi päritolu solist tõmbab palju slaavi hääli kaasa, toeks slaavilikult nukker meloodiline alatoon.

Iiri moodi viiulikõla peaks peibutama Ühendkuningriikide ja nende naabrite hääli ja well, ülejäänud unistavad lihtsalt Norrast kui ÜRO inimarengu aruande järgi aastaid tipus olnud imekaunist maast, kus enamik inimesi meie planeedil sooviksid elada, kui see nende valida oleks.

Viies trump on tervik, ehk esitus koos kõigi komponentidega. MItmel riigil on üks või teine asi väga hästi paigas, aga kolmanda või neljanda nurga pealt annab lonkamine tõsiselt tunda.

Kuuendaks suurendab Norra laulu šansse fakt, et pool arvamust tuleb tänavu žürii poolt. Lõpuks ometi! Peamine favoriit Kreeka jääb pilku püüdva lava-show juures just muusikaliselt alla, mida kogenud žürii kõrv peaks kuulma.

Seitsmendaks on laulul väga selge ja lihtne sõnum. Meil kõigil on meeles oma lapsepõlve unistused ja esimene armastus.

Seda laulu on väga lihtne kaasa laulda. Selged ja loogilised sõnad on kindlasti üks eurolauluvalemi olulisi komponente.

Kaheksandaks.  Laulja on oskuslikult ekspressiivne, ta suudab oma karisma ja noorusliku säraga ka kõige puisemad vaatajad kaasa tõmmata.

Tema silmades sähvatab samasugune siiras ja veenev, aga samas veidi poisilik ulakus, mida kiirgas Tanel Padarist võidulaulus.

Küll neid võrrandi muutujaid leiab veel, aga aitab vast. Ja kuhu siis jääb meie Eesti selles mitme tundmatuga eurovalemis. Ennustan, et tublilt esikümnesse.

Kui kõik needsamad komponendid ükshaaval lahti teeme, siis on meil taas võimalik kunagi Eurovisioon ära võita. Igal juhul peab tunnustama rahvusringhäälingut, sest stagnaajad olid ennast lõplikult ära elanud ja  uusi tuuli oli ammu vaja.

Vale oleks siiski arvata, et kui teeme «Eesti laulu», siis see ongi nii kõva, et võidab Eurovisiooni. Ega ikka ei võida küll.

Hea koolivend ülikoolipäevilt Sven Lõhmus on aastaid eurovalemile vastavaid laule kirjutanud ja kärab ka edaspidi finaalis.

Lihtsalt tema tänavune laul ei ole võidulaul. Mõni teine Sveni laul oleks võinud olla, aga siis olid meil ju targemad otsustajad.

Seega palju õnne Norrale ja järgmisel aastal defineerime taas valemit.

Kui käesolev arutluskäik ei päde ja siiski mingi palagan võidab Norra asemel, siis on allakirjutanu üdini pettunud ja loobub igaveseks ajaks igavesti Eurovisiooni teemal kommenteerimast (ei garanteeri siiski, et mitte laule kirjutamast). Eestlaste hääled lähevad ikkagi Norrale.

Mis Eesti osalemisse puutub, siis lubage meelde tuletada, et oli ka neid, kes valjuhäälselt nõudsid Eesti mitteosalemist Moskvas. Jumal tänatud, et nende hääl üle ei käinud.

Pärast poolfinaali võitu olid kõik kohalikud uudisteportaalid momentaalselt Eesti võitu ülistamas. Ja õigesti tegid ka. Eurovisioon on suurem, kui me arvata oskame.

Sain sellest alles siis lõplikult aru, kui paar aastat tagasi Austraalias juhuslike inimestega tänaval tuttavaks sain. Kuuldes, et olen Eestist, oli nende esimene reaktsioon: «Eurovisiooni võidumaa!» Tuli välja, et see on üks Austraalia vaadatumaid saateid ABBA võidust saadik.

Eurovisioon on väikesele riigile meeletu võimalus ennast maailmas kuuldavaks ja nähtavaks teha.

Eesti riik, kes seda maksumaksja rahaga läbi rahvusringhäälingu teeb, ei tohiks seda hetkekski unustada. Kanter on ülitubli, aga meie lauljad, muusikud ja heliloojad pole viletsamad.

Lihtsalt tuleb rahvusvaheline žürii tagasi tuua nagu spordis kohtunikud. Eesti žürii, kus kõik tunnevad kõiki, on mõttetu.

Oma mätta otsast ei pruugi me paljusid asju isegi mitte selgelt näha. Las otsustavad need, kes meid kaugemalt näevad. Rahvas võib alati valida publiku lemmiku.

Viimane ennustus veel. Inglismaa tõmbas laulu kirjutama nende kõige edukama viisisepa Sir Andrew Lloyd Webberi isiklikult. Sorry, Andrew, ükskõik kui hästi sa «Ooperifantoomi» oled kirjutanud, Eurovisioonil ei ole Sul tänavu mitte mingit lootust ka.

Võidab mitte tellitud kaup, vaid südamest tulnud lugu.