Praegusel ajal on ikka oma head küljed ka. Vastupidiselt Ecole ei julgeks väita, et kirjutamine/kirjastamine üldisest olukorrast puutumata on jäänud, küll aga on ilmunud uus, väga tervitatav nähe: ulatuslikud allahindlused raamatupoodides.
Hiirtest ja inimestest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelt selliselt ma hiljuti endale terve virna raamatuid koju tassisingi, nende hulgas John Steinbecki kultusromaani «Hiirtest ja inimestest» (ca 50 krooni, Rahva Raamat). Ja just nimelt see, õhuke, ladus, lihtne raamatuke kuluks praegu igale eestlasele marjaks lugeda - on see ju kirjutatud Suure Depressiooni ajal.
Lenny ja George on kaks sõpra, kes rändavad alati koos. Kuna kohmakal Lennyl on karu jõud ja kärbse mõistus, peab George tema jaoks olema ühtlasiõpetaja ja kasvataja, vahendaja ja vastutaja.
See ei ole kerge ülesanne, nii mõnigi kord kumuleerub pinge tüliks, kus üks ütleb: «Mine minema, sa oled mu ära kurnanud!» ja teine nähvab vastu: «Aga lähengi ära! Siis sa jääd ihuüksi!» Ometi jätkatakse koos, viimase võimaluseni. Kahte meest ühendab unistus, milleks on oma kodu - koht, nii tilluke kui tahes, mida võiks pidada omaks. Väike talu peenramaa, õunapuude ja küülikutega...
See on ilus unistus, mis ei ole enamikule meist võõras. Kui paljudel on üldse veel olemas oma kodu? Kinnisvara on enamasti panga oma; ka autod, mööbel ja kodumasinad kuuluvad talle. Aga see tunne, midagi omada, on ju niivõrd palju parem tundest olla lubatud midagi kasutama, täielikus teadmatuses sellest, kui kauaks seda luba on antud.
Lugedes tabasin ennast ketserlikult mõttelt: kui palju on ikkagi äraelamiseks vaja? Kui palju on vaja selleks, et täita oma unistusi? Teinekord tunduvad võimalused niivõrd reaalsed, et see suisa hirmutab; seegi on sügavalt inimlik tunne. Ikka ja jälle püstitub igavesena näiv dilemma: kas leppida olemasolevaga või siiski pingutada ja riskida parem nimel? Kas rahulduda nüristava «hiirekeste silitamisega» või ületada see vastupandamatu kihk endas, et kusagil seal kaugel võiks oodata midagi enamat?
Steinbecki puhul on nauditav see kõrvaltvaatajalikkus, millega ta oma tegelasi saadab, kokkupõrgetesse kiretult sekkumata jättes. Tegelaste siseilm jääb meie eest suures osas varjatuks; me võime vaid uduselt aimata, mida tunneb Lenny, kui ta on järjekordse ohvri eluküünla oma kohmakate kätega kustutanud, ja George, kui ta mõistab, et tema manitsustest, nõuannetest ja valvsusest ei ole tegelikult olnud midagi kasu.
Steinbeck välistab õnneliku lõpu võimaluse, jäävad vaid erinevad ebameeldivad tulevikukuvandid, millega tuleb õppida leppima. Elu on justkui tohutu teekond erinevate inimeste keskel, kes on kõik omal kombel muserdatud ja katki, altid teineteise valestimõistmisele ja umbusklikud kõige lootustandva suhtes, naeruvääristades sõprust, unistusi ja lootusi; kõigest hingest keelates endale usku, et pääseda hilisematest pettumustest.
Ja seegi on sügavalt inimlik.