Nädala plaat: noored etnoveteranid

Udusuliste tiinifolkaritena alustanud seto folkrokkpundist Zetod on praeguseks saanud täismeeste kollektiiv, kes tähistab parasjagu oma kümnendat sünnipäeva. Aeg on kuri kuluma. Viis meest, kümme aastat, üle kolmesaja kontserdi kümnes riigis ja neli kauamängivat.

Ühesõnaga, on, mida lauale panna. Zetod ütlevad ise, et kümne aastaga on poisid meesteks kasvanud. Välja on mindud («Lätsi vällä kaema» 2005), tuppa tuldud («Lätsi tarrõ tagasi» 2007) ning saunas end küüritud («Lätsi sanna» 2010). Mida üks noor mees ikka teeb, kui on pestud, kustud ja kammitud? Teadagi, siis on käes aeg sammud kõrtsi seada. Täpselt seda Zetod verivärskel albumil tegid. Zetod on Jalmar Vabarna (laul, akustiline kitarr, elektrikitarr, karmoška), Artur Linnus (laul, akordion), Jaanus Viskar (laul, basskitarr), Martin Kütt (trummid) ja Matis Leima (laul, viiul).

Avalugu on ühtlasi nimilugu, tore ja hoogne, nagu Zetod mullu ja muiste. Teise pala «Nakami pääle» peale läheb kõrv teravaks. Mis see siis nüüd on? Monotoonselt raiuv trumm, tümisev bass ja depressiivne meloodilisus. Nagu karmoškaga diskopunk! Zetod on tõesti muutunud.

Kogu albumi tonaalsus on nüüd natuke, kuid täiesti tajutavalt teistsugune. Rokil ja kitarridel on kandvam osa, mingi hetk pöörab päris heviks ning lõpus kisub sootuks etnoprogeks kätte. Uuel plaadil on mõnusat tummist bassi kuulda tugevamini kui kunagi varem. Bassi toel läbib tervet albumit mõnusalt maalähedane hüpnootiline biit.

Zetodest pole saanud Etno Hipsters. Mõjutused mõjutusteks, aga nende identiteedivundament on konkreetselt paigas ning juured koduse Setomaa mullas. Zetod rõhutavad traditsioone, autentsust ja seotust kindla paigaga ning see kukub neil ütlemata loomulikult välja. Poisid ei pauguta niisama umbes, uued saundid ja teised tuuled haakuvad suurepäraselt nende kultuuritaustaga ning kolmehäälse seto meestelauluga. Kuulake tähelepanelikult – enamik palu ongi kolmehäälsed! Zetod on panustanud seekord teadlikult toorele spontaansusele ning, mis salata, see annab eheduselt ja energialt varasemate albumite filigraansusele silmad ette. Kuuleb isegi staadionifolgilikult eepilist kitarrisoolot ja arhailist leelot a capella.

Zetode kõrts pole mingi küprokseintega steriilne eurourgas. Seal on päevinäinud ja tugevad kirvega tahutud lauad, siin-seal vedeleb õlgi. Savikruusides vahutav õlu on kirbe ning tuhmis mahukas klaaspudelis laisalt loksuv hansa karm murdja. Vahel lüüakse tantsu, vahel kisub kakeluseks. Juhtub seda kui teist, aga kõik jäävad ellu ning on lõpuks ühe ereda kogemuse võrra rikkamad.