Armastuse pakkuja

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Kanal 2 tähtreporter Elo Mõttus-Leppik rabas tööd kuni viimaste raseduskuudeni, nüüd aga naudib täiesti uut rolli. Pooleteisekuune Liisi areneb iga päevaga,


kuid mil määral on tema ema muutunud?

Elo suvitab Valgamaal Põdrala vallas, kus asub tema abikaasa, vandeadvokaat Indrek Leppiku sünnikodu. Kõik on piinlikult korras – muru madalaks pügatud, peenramaa umbrohust puhtaks kitkutud, taamal, mõnekümne meetri kaugusel helgib järvesilm. Siinsamas peeti pisut enam kui aasta eest ka Elo ja Indreku pulmi, ja kuna mõlemad asusid abielumerele esimest – ning loodetavasti viimast – korda, tahtsid nad selle päeva eriti mälestusväärseks muuta. Kohalikud kondiitrid meisterdasid hiigelsuure kahe kriip-sujukuga tordi ning Singer Vingeri kontserdi saatel rokkis arvukas seltskond hommikuni. Peomeeleolu ei suutnud rikkuda isegi kitsekari, kes pulmapäeva eel ootamatult aeda oli tunginud ja viivitamatult kõiki õielisi, ka neid, mis lilleseadeis, õgima kukkus. Aga see seik teeb nüüd juba meelehärmi asemel nalja.



Elo jaoks on see paik üldse kauneid meenutusi täis. Alles mõni päev tagasi peeti Indreku poolt pulmade puhuks ehitatud paadisillal pidulikumat sorti piknikut, millelt ei puudunud tavaks saav kriipsujukudega maasikatort ja mida seirasid tavapärase uudishimuga üsna veepinna lähedal ujuvad ahvenad.



Praegu saab Elo mõneks tunniks aja maha võtta ning paadisilla pingil jalgu sirutada – pisi-Liisi on toidetud ja unne suikunud ning ümberringi valitseb vabastav vaikus. Mida siiski aeg-ajalt kaunistab lõkkepragin – äi ja Indrek kavatsevad täna vana küüni pisut nihutada ning ajast lootusetult puretu rändab tulle.



See paik on sinu jaoks väga oluline?


Tõesti on. See on nagu sanatoorium. Kui oled tihedast töönädalast väsinud, tuled siia ja ainus asi, mis sind hommikul äratab, on linnulaul ja ämm Luule valmistatud aurav puder. Nüüd, kui ma tööl ei käi, viibin siin eriti palju, et väikesel Liisil oleks puhas õhk. Ta on ikka väga-väga pisike. Aga on pooleteise kuuga nii palju kasvanud, et ühe kuuga võttis seitse ja pool sentimeetrit pikkust juurde. Ja jalalabad on tal nii suured, et kui sündis, siis kohe öeldi, et see laps läheb ississe. Ehk tuleb pikk tüdruk.



Kui pikk issi on?


Oi, ta on meeter üheksakümmend seitse vist.



Sinu kaksikõde Katrin, kelle kohta oled öelnud, et just tema on sinu jaoks kõige tähtsam inimene, abiellus juba viis aastat tagasi. Kas nüüd on ta esikohalt tõrjutud?


See on nii raske küsimus...! Ütleme nii, et tema roll ei ole selles mõttes muutunud, et nüüd on kõik tähtsad inimesed võrdselt ühel pulgal. Ma ei saa üht või teist sada protsenti teistest esile tõsta.



Number üks minu elus on ikkagi Liisi. Minu väike armas laps. Aga ka minu mees ja Kati – ka nemad on väga, väga, väga olulised ja kallid inimesed. Nendeta ei kujutaks ma oma elu üldse ette.



Kui Kati abiellus, ei kartnud ma, et võin temast mõnes mõttes ilma jääda. Tema mees Hendrik on samuti hästi vahva inimene, meie meestel pole kunagi olnud rivaalitsemist meie suhtes, neil pole midagi selle vastu, et me Katiga nii lähedased oleme. Ongi tore, et toetuspind laiem, pealegi on Indrekust ja Hendrikust saanud väga head sõbrad. Ja see on ka meile Katiga väga oluline. Ütleme nii, et elu on ilus!



Olid emaks saamisest juba ammu unistanud?


Tegelikult mitte. Aga kõik tuli nii õigel ajal. Last tahad ju saada ikkagi siis, kui sul on kõik selleks valmis. Ma ei mõtle siinjuures midagi materiaalset.



Kuulatasid bioloogilise kella tiksumist?


Tiksub ta või? (Naerab.) Ei. See sõltub ju sellest, kas sul on elukaaslane, kellega tahad last saada. Et sul on turvaline keskkond olemas, kuhu teda sünnitada, et ta tunnetaks, et on siia maailma väga-väga tahetud. Mitte nii, et nüüd kiiresti tuleb laps valmis teha.



Nüüd oligi see hetk, kus ma tundsin, et jah, just praegu ja just temaga.



Oled hariduselt psühholoog. Kehtis ka sinu puhul vana tõde, et naine valib mehe alateadlikult, pidades silmas just kõige väärilisemat kandidaati soojätkamiseks?


Ma sain  Indrekuga tuttavaks tööd tehes. Tegin tööd ja ei mõelnud sel hetkel, et temast võiks minu lapse isa saada. Tormasin tema juurde, kiiruga nagu ajakirjanikud alati, kell oli juba neli läbi ja kell seitse pidi asi eetris olema.



Keeruline teema ka, oli seotud riigi vastu kohtusse minevate ärimeestega.  


Indrek nüüd naerab, et ta vastas mu arvukatele küsimustele umbes kümme minutit, aga eetrisse läks vaid kolm lauset. Et istus õhtul televiisori ette ja ootas huviga, et nüüd tuleb tema personaal-show, aga säh sulle – prääks-prääks, kolm lauset, kui sedagi, ja oligi tema etteaste lõppenud. Aga nii see televisioon ju käibki.



Päev hiljem kohtusime ühel seltskonnaüritusel täiesti juhuslikult. Ta tuli mulle ütlema, et ah, ainult kolm lauset...  Aga nii me rääkima jäime ja siiamaani räägime. Oli oktoober, pärast üritust jalutasime koos minu koduukse juurde ja tema läks oma koju.



Klassika, eks ole?


Jah. Ja siis arenesid asjad edasi. Juba kolm nädalat hiljem sõitsime koos Indiasse, kuhu reisida on juba lapsest saati olnud üks mu elu-unistusi. Eks siin mängib rolli ka mu perekonna taust, ajakirjanikust ema Anne Grünberg-Mattheus ja heliloojast onu Sven Grünberg, oleme õega budistliku ilmavaate keskel üles kasvanud.



See reis Indiasse – vastselt armunutena – tõi selguse. Sealt edasi enam palju ei läinud, kui me kokku elama asusime.



Kas ma aga Indrekut soojätkamise kandist vaatasin, raske vastata. Alateadlikult jah, naine vaatab nii. Aga teadlikult ma kindlasti ei otsinud oma lastele isa. Ma olin armunud ja ise sellest mehest huvitatud.



Mis  temas kõige enam köidab?


Tema huumorimeel. Mäletan, kui juba seal Indias käisime – ta võib näiteks n-ö käigupealt luuletada ja laulda, tekitab riime... Tema suhtlusstiil on vahva, tema loovus. Pealegi on ta minu meelest seksikas, mehelik mees.



Milliseid tundeid rasedaks jäämine sinus tekitas?


Helistasin kohe Indrekule. Ma ei suutnud paslikumat olukorda ära oodata, sest see oli nii suur rõõmusõnum. Indrek ütles kah pärast, et vaatas terve päev aknast välja ning oli õndsas meeleolus.



Lapseootuse ajal tajusin elu haprust ja vastutuse tähendust täiesti uuel tasandil. Iga meeleolu, mis mind sel ajal valdas, ja iga suutäis, mis ma sõin, oli seotud minu sees kasvava lapsega, kellele tahtsin anda kõige paremat. Ka maalimanägemus muutub, olmeaskeldused nihkuvad tagaplaanile ja sa vaatad neid justkui kõrvalt kaalutledes, mismoodi need lapsele mõjuvad.



Kartsid sünnitust?


Natuke ikka. Samamoodi nagu inimesed igasugu tundmatuid asju kardavad. Ma sain sünnitusel  teadlikuks oma võimete potentsiaalist, mis on palju suurem, kui eales oleks osanud oodata. Ma tunnen endas praegu jõudu, mis on valmis kohe rakenduma, kui seda olendit on vaja kaitsta või hoida.



Indrek ütles pärast sünnitust, et nüüd vaatab ta emasid hoopis teise pilguga. Ja et ka emadepäev omandas tema jaoks hoopis teise tähenduse.



See oli võimas elukogemus. Miski, mida on väga raske kirjeldada. Eriti meesterahvale. See on midagi, millest, kui läbi saab, mõtled, et oli see unes või ilmsi.



Liisi hakkas kohe sööma. Ja see on järjekordselt kirjeldamatu tunne, kui sinu süles, sinu käes on laps, kes alles äsja oli su kõhus. Et ootamise aeg on läbi. Ja eks muidugi tulid pisarad silma... See on lihtsalt nii ilus...



On su maailmapilt pärast emaks saamist muutunud?


Mitte eriti. Lihtsalt ehk see, et töö ja igapäevane rabelemine on omandanud teise tähenduse. Just mõtlesin, et huvitav, kui jään nüüd koduseks, kas muutun närviliseks nagu paljud teised naised, et elu koosneb vaid lapse eest hoolitsemisest? Mina küll praegu naudin. Täiesti naudin elu, mida elan. Ta on ju nii huvitav! Kõik tema juures on nii huvitav, et ei saagi olla igav. Ei ole ju!



Arvasin näiteks, et alguses ei vaata imik otsa ja elab kuidagi oma maailmas. Aga nii kui ma ta kätte sain, ta kohe vaatas otsa, uuris ja puuris. Vaatas mind ja vaatas oma isa... Müstiline. Ta on ju nii pisike, aga tõesti – ta on siiamaani suur uurija ja puurija. Tundub, et vaatab sinust lausa läbi.



Õnneks on Liisi rahulik laps.



Kas sa ei mõelnud, et maailmas on ju nii palju kurjust ja hädasid, et milleks uuele maailmakodanikule see?


Aga elu ju ongi selline. Ega elu olegi ju ainult üks õnn ja rõõm. Sündida ongi vaja, et me areneksime. Elu õppetunnid ja ehk mitte alati mõnusad hetked ju selleks ongi, et hakata mõtlema, miks me üldse siin ilmas elame ja kuidas saaks teisiti. Meie püüame Liisile küll parimat pakkuda, mis võimalik, aga eks tal tuleb oma tee ise käia.


Ja ei ole ju ilmas seda kurjust NII palju?



Oled selle psühholoogina enda jaoks selgeks mõelnud?


Vastaksin Buddha enda sõnadega: kui me maailmas keskendume halvale, siis ei tule sel lõppu, ja kui me keskendume heale, ei tule ka sellel lõppu. Niisiis – keskendugem heale.



Elu on väga põnev ja see, et me inimeseks sünnime, on suur õnn. Ja mida arenenum sa oled, seda õnnelikum. Nagu õpetatakse budismis: kõik halvad teod tulevad oskamatusest. Ka kurjus ja tigedus tulevad lõppkokkuvõttes ikkagi teadmatusest.



On sul endal raskeid aegu olnud?


Mul on selles suhtes vedanud, et väga raskeid aegu polegi mul olnud. Nähes enda ümber tõsiseid raskusi, hädasid, haigusi ja surma, ei julge ma öelda, et oleksin elus kannatanud. Mu lähedased on elus, olen ise terve... Mul on vedanud. Kui surid mu ema vanemad, olin alles viieaastane. Mul on olnud õnnelik elu. (Luuleliselt.) Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...



Mida teed selleks, et Liisi elu oleks pikk ja õnnelik?


Saan teha vaid üht – pakkuda talle oma armastust ja elutarkust nii palju kui vähegi võimalik. Et inimesed, kes teda ümbritsevad, oleks üks tugev toetusväli, ükskõik mis temaga ei juhtuks. Ma ei saa ju tema elu elada ja talle piire ette panna. Ja ma ei tahagi seda teha, teda vägisi õnnelikuks teha.



Miks käisid viimastel raseduskuudel tööl?


Sest see töö paelub mind. Mul oli selle tegemiseks jõudu. Kui oleksin tunnetanud, et see mind kurnab ja mõjub lapsele halvasti, oleksin töötamise katki jätnud. Vastupidi, mul tekkis eriline energiatulv, kõik läks lenneldes. Aga kaks viimast kuud enne lapse sündi keskendusin ainult lapsele.



Kanal 2, kus alustasite mõlemad Katriniga diktorina, on 13 aastat sinu ainus tööandja olnud. Seoses tütre sünniga  tuleb pikem paus?


Kõik oleneb Liisist, millal Liisi laseb. Millal Liisi tahab, et tööle läheksin. Ise vaatan küll, et vähemasti lähikuudel ma tööle küll ei lähe. Pealegi on lapse arengut nii huvitav jälgida – ta on nüüd juba koogama hakanud, «räägib» ja suhtleb. Iga päev tuleb nii palju uut informatsiooni, et lihtsalt ei saa kõrvalt ära minna. See on ju nii armas ja on meeldiv tunnetada, et laps vajab mind.



Ehk hakkan mõne aja pärast, näiteks hilissügisel, üksikuid projekte tegema.



Mida on onu Sven Grünberg sulle uues rollis hakkama saamiseks soovitanud?


Tal on kogu aeg midagi soovitada, sündis ju tal endal jaanuaris tütar Stella Mile. Sveni sõnul pole kellelgi õigust olla rumal, sest lapse kasvatamisel on vaja nii tarkust ja mõistmist kui ka  soojust ja armastust. Nii ühte kui teist on tegelikult raske saavutada, kuid selle poole peab püüdlema. Paradoks on selles, et lapse kasvatamiseks pead eelkõige ennast avardama.



CV

Elo Mõttus-Leppik


Sündinud 18. aprillil 1978


Abielus vandeadvokaat Indrek Leppikuga, poolteisekuune tütar Liisi


Lõpetas 2002. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis psühholoogia eriala


Töökogemus:


•    1997–2000 Kanal 2, päevadiktor, reporter, toimetaja


•    1998–1999 saate «Sa vaata vaid» saatejuht ja toimetaja


•    1999–2002 Kanal 2 turunduse ja avalike suhete spetsialist


•    2002–2004 uudistesaate «Uued uudised» reporter


•    2004 tervisespordisaate «Hoogu juurde!» saatejuht koos Rauno Pehkaga


•    2004–... saate «Reporter» uudistereporter


•    2008 saate «Unelmate pulm» saatejuht


Hobideks reisimine, sukeldumine, lugemine



Arvamus


Katrin Tibar
Elo kaksikõde

Arvan, et emaks saamine annab naisele erilist liiki enesekindluse. Nii juhtus see minuga ja näen, et ka Eloga. Lapse sünd annab tunde, et sa oled midagi väga suurt korda saatnud. Sa oled loonud justkui ühe uue universumi, mis hakkab sinu silme all lahti rulluma. Oled loonud olendi, kes suudab mõelda ja sulle otsa vaadata, ja see on võimas.



Kuna Elo töö uudistereporterina oli väga kiire ja vaheldusrikas, siis pelgasin pisut, kuidas ta lapsega kodus olles kohaneb. Nüüd näen, et ta on suutnud kanda oma loomingulisuse üle kodusesse ellu ja suhtub lapse kasvatamisse samasuguse kirglikkusega nagu varem uudiste tegemisse.



Elo olekusse on lisandunud pärast lapse sündi palju naiselikku ilu ja sära. Tema hääles on uued soojad toonid ja pilgus armastus. Ema ja lapse läheduses on ju midagi saladuslikku ja seletamatult ülevat. Eks sellepärast on nii paljud kunstnikud ka seda motiivi läbi ajastute kasutanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles