"Harry Potter ja segavereline prints"
Osades Daniel Radcliffe, Emma Watson, Rupert Grint, Michael Gambon, Alan Rickman.
Lavastanud David Yeats.
2 tundi ja 33 minutit.
Hinnang: Hea
Mai kinos 30. juulini kell 18 ja 21.
Kriitikukindel film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harry Potteri seiklused paberkandjal jõudsid teatavasti lõpule paar aastat tagasi, kui ilmus seitsmes ja viimane raamat tema eepilisest võitlusest kuripaha Lord Voldemortiga. Hollywoodi asjad nii kiiresti ei käi ja tänu sellele kannab äsja meie kinodesse jõudnud Harry Potteri film alles järjekorranumbrit kuus.
Seekord üritab saaga nimitegelane (Daniel Radcliffe) jälile jõuda sündmustele, mis muutsid Lord Voldemorti (Ralph Finnes) just selliseks verejanuliseks kaabakaks, nagu ta parasjagu on, ja toime tulla tunnetega, mille olemasolust ta varem teadlik polnud. Ta peab veel tegelema tüüpiliste kooliprobleemidega, lendluudpalli ja nägelevate sõpradega.
Ilmselgelt on Harry Potter fenomen, mille sarnast pole maailmas varem nähtud. Üle kahesaja miljoni müüdud raamatu ja praeguseks hetkeks viie miljardi dollari märgi purustanud filmisari on teinud pisikesest võluripoisist kindla fännibaasiga kaubamärgi, mida tõenäoliselt enam ei loksuta isegi kõikjal lokkav majanduskriis ja filmikriitikute negatiivsed arvustused. Neid pole muidugi kuigi palju laekunud, sest linateos on täpselt nii hea, kui ta olema peab.
Loomulikult võiks laskuda pisiasjadesse ja hakata norima adaptsiooni põhjalikkuse kallal, kuid ilmselt poleks sel mõtet. Filmi tegijad on andnud endast kõik, et suruda 800-leheküljeline tellis kokku kahe ja poole tunni pikkuseks linateoseks, jätmata sealjuures välja ühtegi olulist tegelast ja tarvilikku süžeekäänakut. See on ülesanne, millega paljud mugandused toime ei tule.
Samuti peab mainima, et tegu pole enam pelgalt lastefilmiga, sest teemad on muutunud tõsisemaks ja pildikeel süngemaks. Tühipaljas ninnu-nännutamine on asendunud hoomamatu ohutundega, mis jälitab nii sarja peakangelast kui vaatajat kuni viimaste kaadriteni ja annab alust arvata, et paari aasta pärast linastuv finaal rahuldab kõige nõudlikumat publikutki.
Viimase Harry Potteri arvustamine on üsna tulutu tegevus, sest see ei muuda midagi. Saagaga mitte tuttavaid inimesi sarja kuuendat osa kinno vaatama meelitada on tõenäoliselt võimatu ja andunud austajad, keda pole sugugi vähe, lähevad seda vaatama puhtast harjumusest. Filmi edu on igal juhul garanteeritud.