«Vääritud tõprad» – panus kinoajalukku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postmodernse filmikunsti kuningas Quentin
Tarantino on maailma kinosaalidesse valla päästnud kamba väärituid tõpraid. Film, mis algse plaani järgi pidi valmis saama juba enne «Kill Billi» saagat, on tänasest näha ka Eesti kinodes.
Tarantino on kõikide oma teoste tarbeks viimase poolsajandi kino varasalves agaralt vargil käinud – see ei ole etteheide, selles seisnebki postmodernism.
Ometi on mõneti paradoksaalne, et meest, kes kopeerib vanu filme kohati piinliku täpsusega, võib ühtlasi lugeda üheks kõige äratuntavama käekirjaga elavaks lavastajaks. «Vääritud tõprad» kirjutab selle käekirjaga ümber valitud peatükid Teisest maailmasõjast.
Kümme aastat tööd
Ajalooline sõjafilm oli viimane asi, mida publik «Pulp Fictioni» loojalt oodata osanuks. Tarantino on väga tark ja teadis, et kuna ta on muutnud oma nime tunnustatud kvaliteedimärgiks, kaasnevad niisuguse projektiga meeletult suured ootu sed ja vastakad tunded.
Ees ootas meistriteos või läbikukkumine, ning püüdes viimast iga hinna eest vältida, valmistas ta «Tõbraste» stsenaariumi ette üle kümne aasta. Viimase käiguna toimetas ta ülepea kasvanud loo kolm korda lühemaks ning alles jäi kaks ja pool tundi puhast kulda.
Autori poolt kavalalt spagetivesterniks tituleeritud seiklus sakslaste poolt okupeeritud Prantsusmaal kukkus välja võimsam kui enamik filme, mis žanrile kord nime andsid.
Õigupoolest polegi «Tõbraste» nautimiseks tarvis teada, mis see spagetivestern üldse on. Kui suur hulk inimesi teab, millistest filmidest «Pulp Fiction» varastab?
Tõenäoliselt tühine arv, võrreldes massidega, kes seda oma lemmikfilmiks peavad.
Pidevalt vanade sõprade ning kustunud tähekeste kasutamise traditsiooni lõhkudes on Tarantino filmi peaossa värvanud Hollywoodi superstaari Brad Pitti. Üks tänapäeva filmitööstuse coolimaid nägusid toob meisterlikult ekraanile üsna tahumatu, kuid terase karakteri.
Leitnant Aldo Raine’i osatäitmise eest tuleks Brad Pittile pärandada Jules Winnfieldi rahakott kirjaga «Bad Mother F*cker». Christoph Waltz sai rahakoti asemel Cannes’i filmifestivali parima meesnäitleja auhinna.
Austerlase kehastatud kolonel Hans Landa on tõenäoliselt aasta mõjuvaim kurikael ja ühtlasi tõsiseltvõetav Oscari-pretendent. Ilusaid rolle mängivad ilusad naised: Mélanie Laurent ja Diane Kruger. Mõlemad sobivad oma osadesse kui valatult.
Puhas vaatamismõnu
Filmis kõlab Tarantino varasema loominguga võrreldes harjumatult vähe muusikat, eriti just popmuusikat.
60ndatest ja 70ndatest pärit pisikesed soundtrack’i killud lisavad vürtsi hoolikalt valitud kaadritele, aga hetk, mil kõlaritest pistab täie auruga üürgama David Bowie «Cat People», annab uue tähenduse väljendile «vähem on rohkem».
Meister ise peab «Väärituid tõpraid» oma senistest teostest kõige lähedasemaks «Pulp Fictionile». Kui ta räägib puhtast vaatamismõnust, mis peakski olema kinokunsti väärtuse tähtsaim mõõdupuu, siis on tal vist õigus.
Vääritud tõprad
• Lavastaja Quentin Tarantino seitsmes täispikk mängufilm
• Originaalpealkiri «Inglorious Basterds»
• Osades: Brad Pitt, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Eli Roth, Michael Fassbender, Diane Kruger, Daniel Brühl, Til Schweiger, Julie Dreyfus, Gedeon Burkhard jt
• Filmi saab Eesti kinodes näha alates tänasest
• Lisainfo: http://www.imdb.com/title/tt0361748/