Raivo Kütt ja sõbralikud piirivalvurid: tegelikult on sõjaväelaste, nagu ka paljude muude asjade pildistamine keelatud.
FOTO: Erakogu
Üks maailma suletumaid riike Põhja-Korea üllatab isegi paljunäinud reisiselle. 74 maad väisanud Amserv Grupi juhatuse esimees Raivo Kütt nimetab reisi just vaimses mõttes senise elu ekstreemseimaks.
Eestlane Põhja-Koreasse naljalt ei satu. Ükski reisifirma sellist sihtkohta ei paku ja peaasjalikult naudingutest hooliv reisija nii «ebaseksikat» maad ei küsigi.
Pead olema palju ilma ja inimesi näinud, et tunda end Põhja-Koreas hästi ja võtta maad just sellisena, nagu seda esitatakse. Kütt, kes oli sõitnud mootorrattal läbi Iisraeli ja külastanud Antarktikat, mõtles ühel päeval: kuhu edasi?
Koos ettevõtjast sõbra Raivo Heinaga tekkis mõte külastada Põhja-Koread. «Ilusad maad on kõik läbi käidud, nüüd tuleb külastada huvitavaid,» põhjendab mees kohavalikut. Sõbrad pöördusid reisifirma Fixideed poole, selle juht Janika Vaikjärv ajas reisi välja ja sel kevadel maanduski 12 eestlast Pyongyangis. Siinkohal olgu öeldud, et aastas külastab Põhja-Koread vaid umbes 2000 turisti.
Küti sõnul piisab sellel maal viibimiseks seitsmest päevast. «Kaks nädalat oleks ka kõige paadunumale Kimi (Põhja-Korea endine liider Kim Il Sung – toim) austajale liig mis liig,» mainib mees. «Riik on äärmiselt suletud, turistide marsruudid kellaaja täpsusega paika pandud, ise teekonda muuta ei saa. Inimesele, kel maailm nägemata, see ilmselt väga huvitav ei ole.»
Pealinn Pyongyang meenutas Kütile Moskvat. Ääretult laiad teed, mis küll erinevalt Venemaa pealinnast autodest tühjad, tohutud 20-korruseliste elumajade kompleksid... «Kui kaugelt vaatad, on pilt ilus, lähemale minnes aga näed, et vähemalt 30 aastat pole remonti tehtud, nii tulebki maa tegelik pale välja,» räägib Kütt.
Kõige ehmatavamalt mõjus siiski riigi suletus. Elanikel pole võimalik oma kodukohast lahkuda ja vabalt ringi liikuda, kõikjal kontrollitakse dokumente ja liikumislube. Riigile lojaalseimad inimesed elavad pealinnas, maapiirkondadesse on koondunud suhteliselt riigitruud kodanikud, keda siiski pealinna ei lubata, ja siis on väidetavad töölaagrid, kuhu kedagi ligi ei lasta. «Igal pool on miilitsapostid jm kontrollid, aga kohalikud on sellega harjunud. Nad näivad rõõmsad ja muretud, kannavad rahvariideid, oskavad naeratada,» meenutab Kütt.
Eestlastele avaldasid muljet riigi tohutud mastaabid ja samas täielik tühjus. Kui nad sõitsid pealinnas kahes suunas välja, 200 kilomeetrit kummalegi poole mööda neljarajalisi laiu maanteid, hakkas teedel silma kümmekond liiklusvahendit. Põldudel on põhiabimeesteks härg ja raudratastega traktor, veoautod olid Vene omad, sõiduautod vähemalt kümme-viisteist aastat vanad.
Ka turistid elavad suletud keskkonnas. Hotellist ise linna minna ei tohtinud, võis ainult maja ümber jalutada. «Aga erinevalt näiteks Iisraelist relvastatud sõjaväelasi linnapildis silma ei hakanud,» räägib Kütt.
Kohalikku raha kwoni turistile ei anta. Riigis on olemas kuus-seitse valuutapoodi, kust saab osta eurode ja dollarite eest, kohalikele on mõeldud ainult talongipoed.
Et põhjakorealased ei oska ühtki võõrkeelt, polnud eestlastel võimalik nendega suhelda. «Meil oli kaks giidi – vene keelt oskav Li ja ingliskeelne Kim,» meenutab Kütt. «Nad teadsid üldiselt, mis maailmas toimub, ent see kõik oli piiratud.»
Põhja-Korea ainus ametlik telekanal edastab Küti sõnul ainult propagandat. Olemas on oma mobiilivõrk paari tuhande abonendiga – ka eestlaste giididel oli mobiiltelefon, samas polnud nad näinud internetti.
«Propaganda jälitab sind igal sammul ka linnapildis. Plakatitel hakkavad silma tääkidega seisvad mehed ja naised, kes kannavad loosungit «Kodumaa eest!». Õhkkond on patriootiline, kogu aeg ollakse valmis, et keegi ründab,» jutustab Kütt. «Massipsühhoos on viidud äärmuseni.»
Põhjakorealaste ametlik kuupalk on kümme eurot, aga elamine on riigi kodanikele tasuta. Rahaga saab maksta ainult turul, kuhu turiste ei lasta. «Väidetavalt müüdavat seal koeraliha, mis olevat põhjakorealaste põhitoit.»
Riigist lahkuva turisti pagas vaadatakse üle ja kõik kahtlustäratav konfiskeeritakse. Ühegi eestlase passi ei jäänud jälge, et nad on selles riigis käinud, kõik templid löödi eraldi viisalehele, mis piiril ära võeti. Mobiilid tagastati turistidele vahetult enne äralendu.
Küti jutu järgi oli talle põnevaim teema kõikjal vohav isikukultus. Kõik põhjakorealased kannavad rinnas president Kim Il Sungi pildiga märki, mida aga turistil pole võimalik saada. Nagu ka Kimi kujutisega meeneid.
Kõige rohkem kummardataksegi Kimi Il Sungi, kes on küll surnud, ent kui keegi räägib presidendist, siis mõeldakse just teda, mitte tema praegu võimul olevat poega. «Ükskord solvus giid meie peale,» meenutab Kütt.
«Meid viidi vana Kimi sünnikoju, et näidata, kus suur juht kasvas. Muu jutu sees küsisime, et palju praegu valitseval Kimil ka naisi on olnud. Giid nähvas seepeale, et kas tulite selleks meie maale, et sellist asja teada saada! See oli tõsine vihahoog, mis õnneks jäi kogu reisi jooksul ainukeseks.»
Kokkuvõttes tundis Kütt end Põhja-Koreas privilegeeritud valge inimesena: «Olid nagu riiklikul visiidil. Buss oli alati ees, sõitsid tähtsa tegelasena, keegi ei pidanud kinni ega küsinud midagi. Sinu eest mõeldi ja korraldati, väga mugav! Kui Pekingisse tagasi jõudsime, oli esialgu lausa harjumatu, et pidime omapäi hakkama saama.»
Kõige tähtsam, mille nimel põhjakorealased igal sammul pingutasid, oli hea ja «õige» mulje jätmine. Vaadake, kuidas meil kõik toimib! Rahvas on rahul, meil on suured juhid, lapsed saavad haridust, kõik on hästi. Minge ja kuulutage seda sõnumit ka oma kodumaal! Põhja-Koreast kaasa saadud videofilm on tulvil kaadreid õnnelike nägudega kohalikest, õitsvatest lilledest ja punalippudest.
«See reis oli nagu jalustrabav ulmefilm, mida oli põnev küll kõrvalt vaadata, ent kus õnneks ei pea mitte kunagi ise osalema,» võtab Kütt muljed kokku.
