Paljud lapsevanemad sooviksid lapsele kaasa anda kingikarbi, millele on suurte tähtedega kirjutatud «õnnelik elu». Taani pereterapeut aga väidab, et sellist kingitud õnne lapsed tegelikult ei vajagi.
Laps vajab ema ja isa, mitte projektijuhti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pereterapeudi Jesper Juuli arvates lähevad paljud vanemad lapse õnne nimel liiale ning muudavad õnnejahtimise lausa eraldi projektiks, mis sugugi õige ei ole, vahendab Aftonbladet.
Ta selgitab, et oma hinges soovivad kõik lapsevanemad, et nende järeltulijatel elus hästi läheks, kuid soovist ei tohiks saada kinnisideed või suunatud projekti.
Kui vanem keskendub vaid lapse õnnelikuks tegemisele, ei ole tal aega oma last kuulata ega panna tähele signaale, mida laps välja saadab.
Laps tahab, et teda nähtaks sellisena, nagu ta tegelikult on ja nagu ta ise tahab olla, paneb psühholoog südamele.
Muutes lapse oma eluprojektiks ja kujundades teda oma käe järgi, annab vanem talle kaasa madala enesehinnangu ning lapsel on tulevikus palju raskem end leida.
Sellised lapsed kalduvad teismeeas sageli melanhooliasse, on depressiivsed ja ei näe elul mõtet.
Juul väidab ka, et näiteks teated end lõikuvatest noortest pole midagi muud kui reaktsioon nn esimese generatsiooni projektilastele.
Terapeudi arvates muretsevad vanemad liiga palju pisiasjade pärast. Tulevikule tuleb küll mõelda, kuid mitte niivõrd muretsedes.
Ta soovitab pisikesi edusamme rohkem tähistada. «Minge välja ja tähistage, et olete juba kuus aastat oma pojale vanemateks olnud. Või tähistage seda, et tütrel koolis hästi läheb, mitte ärge hakake muretsema, kuidas tal küll kunagi ülikoolis minema hakkab,» annab terapeut head nõu.