Kerli Kõiv vermis viis rasket aastat albumiks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerli Kõiv
Kerli Kõiv Foto: Marina Puškar

Kuue aasta eest telesaates «Fizz Superstar» Balti riikide esimeseks superstaariks kuulutatud Kerli Kõiv on viimaks ometi valmis kinkima maailmale oma esimese albumi «Love Is Dead».

«Minust ei saa mingit popsensatsiooni, olen viimaks ometi just selline nagu tahan. Ning kõik see pole sündinud üleöö, vaid raske tööga,» põhjendab 21-aastane lauljatar, miks temast tükil ajal miskit kuulda polnud.

Veebis saadab Kerli esimesi singleid ja videoid juba mitu kuud kõikjal maailmas menu – neile viidatakse YouTube’is, blogides ning mängitakse USA raadiojaamades ja MTVs.

Näis, kuidas läheb tervikalbumiga, mis pole küll sugugi kõige roosilisema alatooniga, kuid mille annab välja Kerli muusikalist vabadust hindav maailma üks kuulsamaid plaadifirmasid, Universalile kuuluv Island/Def Jam Music Group.

Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt ikka ilmunud lugusid sinust, et näe – kadus Ameerikasse, midagi temast ei saanud ja ega ta kuhugi jõua. Kas sääraseid artikleid lugedes endal käega löömise tunnet ei tekkinud?

Vahepeal on tõesti raske olnud. Inimesed ei saa kellestki halvasti rääkides miskipärast aru, et tegu on luust ja lihast inimesega. Paljudel on tekkinud illusioon, et edu saabub üleöö. Tegelikult on edu taga kümme aastat ränka tööd. Olen 16-aastasest peale – alates ajast, mil Rootsis stuudios käima hakkasin – iga päev oma projekti kallal töötanud. Ja varem polnudki ma valmis miskit välja andma, sest tegin muusikat täiesti valedel põhjustel. Viimase paari aasta jooksul on mu silmad täiesti avanenud.

Mis siis muutus?

Mind ei huvita, kui palju mu album müüb või kui edukaks ma saan. Ma olen story teller, muinasjutuvestja. Tahan luua lihtsalt ilusat kunsti, inimestes emotsioone tekitada.

Nüüd on album valmis. Ja ikka saab ju küsida, miks see varem ei sündinud.

Ma ei tahtnud saada mingiks sada korda nähtud popsensatsiooniks, soovisin midagi muud. Raskeks läks eelmisel aastal, mil plaadifirma mind seepärast suisa seitsmeks kuuks hülgas. Olin tulnud Ameerikasse ning avastasin, et oodake, mida ma siis nüüd tegema hakkan! Need seitse kuud kasvatasid mind hullult palju. Kirjutasin hästi palju lugusid, produtseerisin neid ise ja õppisin end internetis promoma.

Kuidas su laulud sündisid?

Ah tead ju küll neid loomingulisi inimesi, me oleme kõik ühtemoodi hullud. Kirjutan kogu aeg muusikat – sülearvuti ja märkmik on alati kaasas. Niipea, kui mingi mõte tekib või kuulen, kui keegi midagi lahedat või huvitavat ütleb, siis kirjutan selle... maha. Haa, write it down! (Puhkeb naerma.) Eesti keelega on asjad halvasti, emaga paar korda nädalas räägin ja ongi kõik.

Ehkki võrdlemine on alati natuke tobe, võib sinu loomingut iseloomustavatest artiklitest leida paralleele Björki, Evanessence’i, Avril Lavigne’i, isegi Nelly Furtado, Gwen Stefani või Robyniga. Kuidas sa neisse võrdlustesse suhtud?

Inimesed tahavad alati lahterdada. Mulle see ei meeldi. Muusikal ei ole identiteeti, see on secret language, salajane keel. Kõik mõistavad seda omamoodi.

Žanrimääratlus on ju ometi olemas.

Ma ei tea, alternatiivne popp äkki?

iTunes ütleb su muusika kohta «alternative punk».

Ei! Mis iganes! Keda huvitab, mul on täitsa pohhui. Kui mul tuleb kahe aasta pärast isu diskot teha, siis teen ma diskot. Ma ei püüa midagi erilist olla, tahan lihtsalt oma muinasjutumaailma luua. Kas või oma videote, albumikujunduse, lavashow’dega. Tahan luua midagi maagilist.

Albumi teise loo «Walking On Air» muinasjutuvideo oli sinu idee?

Oo jaa! Et sellist videot teha, tuli mul kolm aastat võidelda. Kui Ameerikasse tulin, siis oli mul täpselt ettekujutus, milline ma tahan välja näha, millised peaksid olema mu videod ja nii edasi. Kui oleksin olnud noor artist, kes olnuks lihtsalt vait, siis oleks mu plaat juba kolm aastat tagasi välja tulnud. Aga ma ei tahtnud.

Muidugi olid alguses kõik seda meelt, et mis kuradi haldjast ta räägib. Nüüd olen jõudnud täieliku loomingulise vabaduseni. Seda just sellepärast, et ma pole kolme aasta jooksul alla andnud. Muidugi võidi tahta, et hakkaksin bikiinides autosid pesema. Seda ei hakka kunagi juhtuma!

Sinu «Love Is Dead» on nii muusikalises kui ka produktsiooni mõttes väga hea album. Kuid miks nii kurb?

Tundub kurb või? No tegelikult ongi. Sellepärast paningi nimeks «Love Is Dead» («Armastus on surnud»), sest olin kõik need viis aastat väga õnnetu ja raskes depressioonis.

Ka armastuse pärast?

Nojah. Tead ju küll, kuusteist-seitseteist ja puha. Aga see aeg kasvatas mind, tegi mind selliseks, kes olen praegu. Ning ma ei kahetse mitte midagi, ükspuha, kui raske see olnud on.

Mis on su sõnum?

Ma tahan näidata, et inimesed saavad... they can become whatever they wanna become (eesti k «igaüks võib saada kelleks tahab»). Olin ju üks väike friik tüdruk kusagilt Eesti väikelinnast, kusagilt Ida-Euroopa metsast. Minusse ei uskunud kunagi mitte keegi. Arvati, et ma olen mingi... utoopik. Ent kui sa ise usud endasse, teed iga päev tööd ega anna alla, siis sünnib ka tulemus.

Milline neist tosinast on sinu lemmik?

Ikka «Love is Dead». Olen laululoojana selle üle kõige uhkem. Ma ei saaks enam kunagi panna oma albumile sellist nime, sest ma ei usu enam kunagi, et armastus on surnud. Ent see iseloomustab minu viimast viit aastat.

Ma ei osanud kunagi väljendada seda, miks mul oli Elvas või Eestis raske elada: maa on hall, taevas on hall, inimesed omavahel ei räägi ja kõigil on vihased näod ees. Ma ei mõista sellist elu. Tahan lennata, tahan kasvada ilusaks valgeks ingliks. Ma ei taha elada mingis väikeses mustas karbis!

Los Angeleses on inimesed sinu meelest siiramad?

See ameeriklaste võltslikkus on küll kuulus, aga tegelikult pole see kaugeltki nii. No kui sa elad kohas, kus kogu aeg paistab päike ja kasvavad palmipuud, siis mille üle sul siin nii väga vihane on olla! Kui siin tööd viitsid teha, siis sul pole ka rahaprobleemi. Ameerikast räägitakse nii palju s***a, aga siin on kõvasti rohkem vabadust kui Euroopas. Mina tunnen end siin hästi.

Mis värk sul selle sõnaga «creep» (e k «judin») on? See kordub igas loos.

Ma ei olegi mõelnud. Ma ei tea. Armas sõna, selline creepy. (Naerab.)

Kuidas sündis «Creepshow», mis ütleb, et Eesti elu ajab judinad peale, sekka kuuleb ka eestikeelset räppi «Põdral maja metsa sees» sõnadega?

Külastasin New Yorgis ühe lesbipaari kodupidu. Kõik külalised olid supermodellid ja geid. Ning seal ma siis seisin ja mõtlesin – oot, kumb see siis creepshow on? Kas New York või hoopis Elva?

Ja vastus on?

Ma ei tea. (Naerab.) See laul pole vaid Eestist. Tegelikult ei mõelnud mina isegi neid salme välja. Olime ühe sõbrannaga stuudios ning ta tegi mu üle nalja, lauldes: «I’m from a land called secret Estonia, it’s close to Russia and nobody goes there.» (eesti k «Olen pärit salajasest Eestist, see on Venemaa lähedal ja keegi ei lähe sinna».) (Naer.) Salvestasime demo ilma teiste sõnadeta ja saatsime plaadifirmale. Nemad teatasid, et hullult lahe laul on. Küsisin küll, et tegelt ka, nalja teete või... Aga nii jäigi.

Kuidas «Põdral maja metsa sees» räpp vastu võeti?

Hästi. Ameeriklastele kõlab eesti keel nagu mingi deemonite poolt vaevatud keel. Tõesti! Kui ma siin eesti keelt räägin, siis küsivad kõik, et oot mida, tegelt ka – see ei ole ju päris keel, seda pole olemas. See on nii šeff, sest Eestis ei saanud ma kunagi aru, kui eksootiline paik see on.

Rohkem sa eesti keeles enam laule ei loo?

Ma ei tea. Mida vanemaks saan, seda enam hakkan oma juurte juurde tagasi pöörduma. Eks näis. Mu esimene album on ikkagi popalbum. Teine album tuleb palju rohkem eksperimentaalne, veel kreisim.

Toksi aga Kerli Kõivu nimi otsingumootorisse ning näeme, et internet on sind täis. Lauluvideod, blogiviited, intervjuud. Oled sa siis nüüd kuulus?

Ei ole kuulus! Mis kuulus? See on nii naljakas. See on lihtsalt mu töö ning kui sellega kaasneb tähelepanu, siis mul on ükskõik. Mind see ei koti, niikuinii meeldib mulle kõige rohkem kodus olla ja pidžaamas nõusid pesta.

Kui tihe on su esinemiskava?

Praegu ma veel ei tuurita, praegu tegeleme promoga. See on mu jaoks hästi raske, sest olen tegelikult hästi tagasihoidlik inimene. Ma ei tea, võib-olla ma nooremana ei olnud selline, aga praegu küll – kodune ja suhteliselt erak.

Mina mäletan, et sinu kohta võinuks öelda «positiivne hulluke»!

Jah, ja kodus olin tegelikult suitsiidimõtetega. Positiivne ja lõbus hulluke, haa! Ei, see on minevik. Olen suureks kasvanud. Ning kui ma pean välja minema ja ennast müüma, siis see on kõige raskem. Hiljuti tegime promo Xboxile ja Microsoftile, et saada tasuvaid diile. Töö on selline.

Millist esinemispaika ootad põnevusega?

Näiteks sel nädalal on mu «Walking on Air» kuulutatud Jaapani iTunesis nädala singliks. Võib-olla lähmegi varsti Jaapanisse. See on šeff, tahaks hullult Jaapanit teha, see on täiega nende shit. No vaata seda videot! Dark Alice in Wonderland (eesti k «Pimeduse Alice imedemaal»), täiega nende teema. Gooti-Lolita.

Kirjelda oma kontserti – kas tulemöll ja langenud inglid?

Nii lahe oleks mõelda, et see lähebki kõik kohe nii. Aga plaadifirmade praeguse rahalise seisu juures pole loota, et mind suure show’ga kuhugi tuurile saadetaks. Alguses hakkad teisi artiste soojendama, kogud fänne.

Ent see kõik tuleb omal ajal, see kõik võtab lihtsalt hästi kaua aega. Olen alati öelnud, et kui sa unistad suurelt, siis see võtab kõik lihtsalt kauem aega.

On su unistus täitunud?

Ma arvan, et kui mu album ilmub, siis on väike etapp läbi. Aga aina raskemaks läheb – mida rohkem asju tuleb, seda raskemaks läheb.

Millal Eestis esined?

Tahaks küll Eestis midagi teha, aga ega ma midagi kindlat öelda ei oska. Kõik hakkab vaikselt veerema, ma ei tea, mis saab isegi kolme kuu pärast.

Tunned, et oled oma koha leidnud?

(Mõtleb hetke.) Ma ei tea. (Ohkab.) Ma üritan mitte väga palju mõelda, mis on õige ja mis on vale ning kas peaksin siin olema või mitte. Tean, et mul ei ole praegu muud valikut, ma pean siin lihtsalt olema ja oma tööd tegema.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles