Ithaka Maria: elu nagu muutumismängus

Juba 14-aastaselt oma mehe, nüüd menuansambli The Sun liikme ja saate «Tähed muusikas» ühe kaptenina tuntud Tomi Rahulaga kooselu harjutama asudes astus Ithaka Maria ehk liigagi varakult täiskasvanute maailma.

Aga mis see teistesse puutub – Maria pole oma toonast otsust kordagi kahetsenud. Loomingulised eneseotsingud, mis algasid ülirangete «sisekorraeeskirjadega» 90ndate tantsumuusika lipulaeva Best B4 koosseisus, on praeguseks loogiliselt tipnenud sooloartisti seisusega, mille vahele jäid eneseotsingute ja -leidmiste aastad.

Maria särab eredamalt kui kunagi varem – kirjutab ja esitab täpselt sellist muusikat, nagu tahab, ja on õnnelik pereema. Ent sihte võib ju lõputult seada. Lauljatar ütleb, et on topelt õnnelik, et temas just niisugune sisemine tung peitub.

Nad on julged, vahvad ja hästi ilusad – ja ma ei räägi ainult finalistidest.

Otseselt ma ennast ära ei tunne. Võib-olla sellepärast, et erinevalt nendest mul polnud ega ole ka praegu  ambitsiooni ennast lauljana tõestada.

Minu puhul töötab kogu komplekt – minu muusika, hääl, vokaalpartii, mille olen loonud vastavalt oma võimekusele ja enda hääle iseärasusi arvestades. Sellel konkursil oma lugudega lagedale tulla ei saa. Kui aga meenutan, milline olin, kui Best B4sse kandideerisin, siis oleks see ehk segu Kene, Elina ja Sabrina esmamuljest. Eristusin teistest oma punk-attitude’i ja ülima rõõmsameelsusega.

Miks? Vanemad panid mu Tallinna muusikakeskkooli klaverit õppima sellepärast, et ma ise tahtsin. Kui teise klassi läksin, lahkus minu erialaõpetaja ja juhtus nii, et sattusin täiesti selgelt haigete närvidega naisterahva juurde, kes – ütleme ilusasti – oli agressiivne.

See kõlab tänapäeval uskumatult, aga nii see oli.

Ma isegi ei laskuks detailidesse, sest see oli nõme! Leidsin end korraga surnud ringist. Ma ei tahtnud tundi minna, kodus pilli puudutadagi, ja sain koolis sõimata, et miks ma harjutanud pole. Kuna olin palju üksi kodus, siis klaveri harjutamise asemel hoopis tantsisin end diskomuusika saatel tühjaks. Muide, pidasin tollal diskomuusikaks ka Sparksi ja Uriah Heepi...

Siis tegimegi sõbrannadega hoopis etendusi ja laulsime. Pressisin end isegi ühega neist balletikooli ettevalmistusklassi. Salaja, vanemate teadmata. Kui asi välja tuli, otsustati perekonna koosolekul, et vanemate rõõmuks jätkan siiski klaveriõpinguid. Õnneks tuli viiendas klassis üks ülimalt sooja suhtumisega õpetaja ja saavutasin endalegi üllatuseks edu.

Aga siis tuli armastus... Tomi eeskujul jätkasin õpinguid Otsa-koolis dirigeerimises. Minu õpetaja oli Hirvo Surva, kellega tekkis väga hea klapp. Ta võimaldas mul õppida peaaegu nagu eksternina. Retsensioonid ja annotatsioonid tuli esitada Peeter Perens seeniorile, kelle metoodika tegelikult oli sarnane minu vanemate omaga – et kontsertidel tuleb käia ja oma peaga kuuldust järeldused teha, mitte pimesi autoriteetidele takka kiita.

Minuni jõudis info, et on võimalik kandideerida bändi, millel on Eestis suured eesmärgid. Läksin, laulsin, tantsisin, kuulati, vaadati ja otsustati, et sobin. Lauluks oli midagi, millega vist ka kohe välja tulime, kas «Sinu tundeid ei vaja» või äkki hoopis «Sa valisid mind».

Mul pole kunagi olnud probleeme kollektiivis töötamise ega enesekehtestamisega. Pisike vasturääkivus seisnes selles, et ise kuulasin tollal hoopis teistsugust muusikat, Prodigyt, Doorsi, Green Dayd, ja huvitusin modernballetist.

Kui nii ütlete, las siis olla. Aga mul polnud sellega probleeme. See oli nagu muutumismäng. Sõbradki suhtusid väga positiivselt – ma ju jäin iseendaks.

Selge see, et püüdsin anda endast parima ja suhtusin võimalusse aupaklikult. Ikkagi otsustav samm lähemale minu lapsepõlveunistusele – pääseda lavale. Sain esimese publikuga suhtlemise ja stuudiokogemuse. Hiliste öötundideni stuudios, trennid, kostüümi- ja meigiproovid...

Muus osas oli kõik tavaline. Käisin koolis, olin Tomiga koos... Aga võrreldes teiste omavanustega oli mul juba nagu töö ja abielu. Samal ajal tuli mul keeruliste peresuhete tõttu sageli asendada oma nooremale õele üht vanemat. Nii et – kaugel muretust kulgemisest tibina! Kuidagi veider on see mulje, mis meist tänu Best B4-le tekkis. Kusjuures tollal polnud see tibi tempel üldse naljakas. Imelik, et mingi plikade bänd ärritas meediat nii väga, et oli vaja pidevalt nokkida ja vägisi sildistada!

Jah, aga ma ei kujuta ette, et tänapäeval võiks näiteks ansambel Ice Cream suurtel täiskasvanud meestel kogu aeg hambus olla. See oleks ju naeruväärne! Pealegi oli meil väga range sisekord, näiteks ei tohtinud me kunagi esinemisjärgsetel pidudel osaleda.

Õige, artistide ja publiku vahele peabki distants jääma.

Võib-olla, aga arvan, et sellesama asja pärast meid ehk ülbeks peetigi. Paljud teised artistid sõlmisid samal ajal tutvusi, enamik ilmselt lävis üksteisega, aga meie – ainult omavahel.

Muidugi võin nüüd südamerahuga öelda, et olen tohutult võitnud ja üliõnnelik, et mul on tänaseni truu ja teineteist täiendav töösuhe produtsent Alar Kotkaga. Ka Ilmar Laisaar on mu kõrval olnud ja kui meil Kotkaga teravaks kisub, siis on just tema see rahutooja.

Korduvalt leidnud. See on ala, kus püsimiseks on vajalik pidev areng, liikumine. Progress võib olla selline, et seda paljud kohe kõrvaga ei kuule ja silmaga ei näe, aga mina ning inimesed, kellega pidevalt koostööd teen, märkavad muutust mõnel järgmisel stuudiosessioonil või mõnd minu uut lugu kuulates. Olgu selleks siis vokaalpartii, vormiline eksperiment või hoopis stiilinihe.

Muidugi see, kes ma praegu olen. (Eneseirooniliselt.) Midagi paremat annab otsida! Aga tõesti, viimast plaati sain teha supermuusikute ja -produtsentidega.

Suvalistel. Vahel koguni une pealt või kui roolis olen. Une pealt on tulnud näiteks sellised laulud nagu Slobodan Riveri «Unpopular Song» ja viimase plaadi nimilugu. See on nüüd selgeks saanud, et kõik tuleb kohe kuskile üles märkida. Sest kui muusa külastab, on ta nii tähtis ja uhke kuju – tuleb, näitab end põgusalt, viibib vaid natuke, ja siis lahkub, kuna tal on tohutult kiire. Võid ju teda tagasi paluda ja manguda, aga ta ei tule!

Peaksin siis kirjutama, et muusa või? (Lõbusalt.) Tõenäoliselt kehtib ikkagi maailmade vahel kirjutamata kokkulepe, et nii tohib teha, oma nime alla panna.

Noh, aga muusal pole ju kontot, kuhu talle «tiksutada». Olen talle lihtsalt siiralt tänulik, mõttes silitan teda ja see meeldib talle.

Ja kui tutvusime, olin 12, Tomi tuli siis meie kooli. Algul polnud mitte midagi romantilist. Aga kord, kui koos koolist koju läksime, küsis ta, kas võib mind oma pruudiks nimetada. Ning mina vastasin: «Jaa!» Nii lihtsalt see käiski. (Naerab.) Ei mingit müstilist «äratundmist»!

Igasuguseid aegu on olnud, loomulikult. Polnud sugugi kerge nii noorelt omaette elama hakata. Aga mul on hea meel, et abikaasagi on muusik. Vahel võib üks meist olla mõnest ideest lausa eufoorias, aga teine kehitab lihtsalt õlgu või osutab koguni nõrkadele kohtadele.

Muidugi oleme teineteise suhtes tohutult kriitilised, samas on hea, et saame asju arutada. Mõnikord on vaja tagasilöögid lahti rääkida, et säilitada enda tööd hinnates objektiivne hoiak, aga vahel on hoopis hea, kui teine keerab mingi tagasilöögi lihtsalt naljaks.

Kui rahvale mu muusika meeldib, olen ülimalt õnnelik. Samas ajan oma asja kompromissitult nii, et ise jääksin rahule. Kujutate ette, kui halb võib olla, kui teha lugu mingisuguste hitireeglite ja popvoolude järgi, ennast reetes, ja kui siis ka lugu peale ei lähe – milline põnts enesetundele! Aga kui teha muusikat siiralt ja see jätab paraku suure osa rahvast külmaks, siis kehitan vaid õlgu, kuna minu tunne on endiselt tugev.

Aga miks pole ma sel juhul ühe-naise-ansambel? Miks ma ei võta endale pille ümber ja ei lähe üksinda tuurile, suupill klambriga pea küljes ja kitarr kaenlas? Miks on vaja suusatajal meeskonda, ta ju ise suusatab? Sest hea tulemuse nimel on vaja meeskonda!

Stuudiomeeskonda valides ma intuitiivselt ei tegutse, produtsendid valisin näidislaulude alusel. Adam Kvimani leidsin näiteks Eagle Eye Cherry «Save Tonight» järgi. Gordon Raphael on produtseerinud The Strokesi edukad albumid ja Per Sunding The Cardigansi.

Mina valisin nemad ja nemad tõid kokku pillimehed, kellele mul jätkub tõesti ainult kiidusõnu. Asi saab alguse suhtumisest. Stuudios peab olema loominguline õhkkond, aga peab ka teadma, kelle sõna on viimane.

Neil muusikutel ei olnud sellega probleeme, kui neid utsitasin,  ja jumal tänatud, nad ei rõhutanud mulle kordagi, et hea on siis, kui pillimehed lendavad peale ja igaüks teeb, mis tahab või oskab. Aga et lugu saaks maitsekas ja stiilne, peab olema keegi kuningas või noh, haldjas, kelle võlukepikese järgi kõik lõpuks paika pannakse.

(Sõbralikult osatades.) Muusikalilaval?! Mulle on tehtud ainult üks ettepanek, mille ma tagasi lükkasin, kuna see polnud peaosa. Olin siis veel punapea, see oli Slobodan Riveri aegu. Rohkem pole ma pidanud sellele mõtlema.

Loeksin arenguks seda, kui võin jätkata sama kõva tiimiga. Peaksin edasi kirjutama laule, mis inspireeriks produtsente ning nõutud ja hõivatud muusikuid minuga töötama.

Ei ole asi üldse nii hull. Lapsevanema roll on nii minu kui ka Tomi jaoks üle kõige. Samas, lapsele on vaja õnnelikke vanemaid, nii et ta peab mõistma, et meil tuleb endale võetud kohustusi täita ka väljaspool kodu, siis on rahu maa peal. Agathe Vegat on meil väga kerge kasvatada, sest ta lihtsalt on nii hea laps.

Ta õpib juba kolmandat aastat klaverit.

Ei! (Naerab.) Ei, üldsegi mitte! Meie õnneks oli tema esimene õpetaja sama, kes mul, Maie Klesment, kes on vaieldamatult Eesti parim lastepedagoog. Tema hinnangul olin mina niisugune haprake, Vega aga on klaveri taga jõuline, keskendunud ja iseteadlik.

Kindlasti mitte. See oleks õnnetus, mida ei soovi kellelegi. Õnneks on ta kindlates kätes, jätkab praegu Tallinna muusikakoolis Juta Targo juures, kes on olnud ka Tomi õpetaja.

Õpetasin Tomile esimesel abieluaastal, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sulle tehakse!

Arvan, et ma ei oskagi lahku minna. Valik on juba tehtud ja selle eest tuleb vastutada. Sümpaatseid inimesi on palju, ega kõigiga saa siis abielluda, ja samas ei tähenda abielu, et teiste inimestega suhtlemine oleks keelatud.

Praegu tunnen puudust vaid materiaalsetest asjadest: oma aiast ja majast. Mul oleks vaja vahel öö läbi lärmi teha, tahan rohkem ruumi, tahan, et oleksid külalistetoad ja akvaariumis kalad. Peaasi, et majas valitseks harmoonia, õnn õitseks ja armastust oleks küllaga.

Sündinud 21. juunil 1979

Õppinud aastatel 1984–1993 Tallinna muusikakeskkoolis klaverit, 1994–1996 Georg Otsa muusikakoolis dirigeerimist, möödunud aastast tudeerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikapedagoogika erialal

Karjäär poplauljana:

1996–1997 ansambel Best B4

1998–2000 sooloartist Maria

2000–2006 ansambel Slobodan River (laulja, muusika ja tekstide autor)

Aastast 2006 sooloartist Ithaka Maria, juunis üllitas oma lauludega albumi «A Little Wicked»

Töötanud ka saatejuhina raadios, aeroobikaõpetajana, õppinud avatud ülikoolis helidisaini

Praegu üks saatesarja «Eesti otsib superstaari» juhte

Koos abikaasa Tomi Rahulaga kirjutas 1998. aastal Birmighamis Eurovisiooni lauluvõistlusel Eestit esindanud laulu «Mere lapsed»

Peres kasvab tütar Agathe Vega

Maria on tugev, tark, teravmeelne, armas ja hea naine. Teda iseloomustavad tahtejõulisus, ohvrimeelsus ja emotsionaalsus, kuid tõsistes, elulistes asjades on ta lausa jahmatavalt pragmaatiline.

Emana on Maria imetlusväärne. Ta on nõudlik ja tähelepanelik, samas lahke ja mänguline. Nõudlik enda ja teiste suhtes on ta ka töös, minu arust kohati isegi liiga.

Minu esimene kingitus talle oli käekell. Sellest hoolimata võib ta seniajani tunde hiljaks jääda. Tal on naiivne suhtumine, et kui jääd lennukist maha, võib ometi ümberistumisega minna – kõik teed viivad ju Rooma! Ja kindel on see, et ta jõuab alati kohale.

Temaga on hüsteeriliselt lõbus, te ei kujuta ette, milline tembutaja selle ilusa näo taga on! Ja – ilusa naise kõrval tunnen end ise ka kõva mehena. Esimesed huvitavad 16 aastat on tänaseks seljataga, ootan põnevusega järgmisi.

Kindlasti on Ithaka Maria parim artist, kellega olen koos töötanud. Ta on väga musikaalne, üldse on loodus teda õnnistanud paljude annetega ning – mis seal salata – ka väga kauni välimusega. Kuigi temasugune ilus ja andekas tüdruk võiks ju endale ka laisk olemist lubada, on Ithaka Maria, vastupidi, väga töökas, nõudlik enese ja teiste suhtes, mis võib olla ebamugav nii mõnelegi tema koostööpartnerile.

Ithaka Maria on väga aus kunstnik. Ta teeb täpselt seda, mis talle meeldib, ja nii, nagu ise õigeks peab. Kui mina teinekord vanema kolleegina olen üritanud soovitada tal oma muusikas rohkem turu nõudlust silmas pidada, saan ma tihti vastuseks: «Do I look I care?» («Arvad, et ma hoolin sellest?»)

Miinusena tooksin esile, et ta kipub tihti hilinema. Kuid see on ju väga naiselik omadus ja mina talle seda küll kunagi pahaks ei saa panna.