HND laulja Tarvo Mölder: viina tuleb võtta ja välja tuleb ennast elada

HND

FOTO: Mart Reinson

Kodumaine rokkansambel HND, mis kirjeldab oma stiili kui «kratimetalit», andis hiljuti välja oma teise kauamängiva «Päikesepilkajad». Sel puhul vastas erinevatele HND-d puudutavatele küsimustele bändi solist Tarvo Mölder.

Räägi alguses sellest, mida ansambli nimi tähendab.

Bändi nimi on HND on tulnud sellisest bändist nagu High 'n' Dry , mille asutajaliige ka Kid (HND üks asutajaliikmeid, toim.) oli. Kui mina sinna bändi läksin siis leppisime kohe kokku, et hakkame tegema eestikeelset muusikat, aga mulle oli kuidagi vastuvõetamatu, et sellise nimega bänd laulab eesti keeles. Kuna me HND lühendit kasutasime juba nagunii pidevalt igal pool, siis jäigi see ka uue bändi nimeks.

HND nimega on see hea asi, et kui telefonis kellelegi bändi nime või meiliaadressi seletada, siis ma ütlen tavaliselt «Hästi Natuke Disko», siis selle järgi saab aru. Def Leppard pani meile hellitavalt nimeks «Handcuffs ´n´ Dildos», sest nad ei uskunud, et Eestis võib olla bänd High 'n' Dry , sest see on ju võetud nende plaadi nimest. Kui Saku Suurhallis kontsert oli ja me nende soojendusesinejad olime, siis nad olid meile ukse peale ka sellekohase suure sildi maalinud.

Stiilimääratlus on kratimetal. Kuidas see tekkis?

See oli nii, et nagu ikka, keegi jälle küsis, et mis muusikat te viljelete. Seda peab ikka igaüks ise ütlema, ma ei oska seda nii konkreetselt määratleda. Seal esimesel plaadil oli nii palju erinevaid mõjutusi koos, nii, et kõige parem näide oli Eesti mütoloogiast kratt, mille tegemisel kasutatakse kõiki erinevaid asju ja pärast puhutakse hing sisse. Samas, ega väga palju sellist tüüpi muusika viljelejaid ei ole.

Kõik bändi liikmed käivad põhikohaga tööl ka. Bänditegemine mõnusat ära elamist ei võimalda?

Eestis on neid nälgivaid muusikuid piisavalt. Bänditegemine on pigem selline väljaelamise vorm, et kunagi väga ammusel ajal, kui sai igasugu koolibände teha, siis selline rock'n'roll oli peamine asi ja kõik muu oli teisejärguline. Paraku elu näitab, et Eesti on nii väike, et kui sa just The Sun või Smilers ei ole, siis see asi päris nii lihtsalt ei käi.

Tõenäoliselt tänu sellele, et me teeme põhitööd mujal, saab kontsertidel rohkem ennast välja elada. See on hetkel minu arvates pigem eelis. Seda enam naudid sa seda aega, kui sa bändi teed.

Kui tavatöö kõrvalt veel bändile pühenduda, kuidas naised ja pered sellesse suhtuvad?

Sellega on see keiss, et esiteks on kõigil suhteliselt vabakasvatusega elu, keegi ei küsi, et mis kell tuled või mis kell lähed. Kõigil on seda muusikustaaži nii piisavalt, et elukaaslased on sellega juba arvestanud. Siiani pole probleeme tekkinud.

Kas see uus plaat on selline, nagu plaanis oli?

Lõpptulemus pole kunagi selline, nagu algselt plaanis oli. Ma ütleks selle peale, et plaadi välja andmisega venitasime ise ka päris tükk aega. Mõnede lugude puhul teeks täna kindlasti teistmoodi ja kontsertidel me teemegi neid teistmoodi. Need lood ei olnud stuudios salvestades veel oma elu elama hakanud. Kontsertlood ja plaadi lood on mõnes mõttes ikkagi pisut erinevad asjad. Osad inimesed ütlevad, et lives on parem, osade arvates on parem neid lugusid plaadilt kuulata.

Esimest korda tegime ka tõsiselt stuudiotööd ja päris hämmastav on see, milline pedant on Ivar Must. Olen lugenud siin rokirahva arvamusi, Rada7-st just hiljuti, et «noh, mis rokimehed te olete, kui te Ivar Musta juures salvestate?». Ma arvan, et mingid salvestamise alustalad on alati sarnased, me jäime lihtsalt selle tulemusega väga rahule, mis Ivar tegi.

Kui selle konkreetse Rada7- foorumi juurde tagasi tulla, siis teid kritiseeriti seal ikka päris hoolsalt. Kuidas sulle tundub, kas need kommentaarid on õiglased?

Igal inimesel on oma arvamus ja ma ei saa pahaks panna, kui keegi ütleb, et see on sitt. Kui see on tema jaoks nii, siis olgu nii. Aga ma ei ole sundinud kedagi ka seda kuulama. Eks me oleme viimasel ajal üritanud oma ego kah koomale tõmmata ja netikommentaaridesse väga ei süvene.

Kes üldse teie sihtgrupp on, kui sa kontserdil lavalt alla vaatad?

Kui ma kontserdil vaatan lavalt alla... näiteks kasvõi Ameerika autode näitusel Haapsalus, seal hüppasid memmed-taadid, väikesed 2-3 aastased lapsed, siis oli teismelisi poolpaljaste rindadega tütarlapsi, siis oli seal üks kümmekond ratastoolis inimest – ma ei saa öelda, et meid mingi kindel sihtgrupp kuulaks.

Meie sihtgrupp on laias laastus noor aktiivne inimene, kellele meeldib ennast välja elada.

Kuidas teil naisfännidega on? Visatakse lavale rinnahoidjaid ka?

Jaa. Meil on isegi üks aeglane laul, mille alguses me alati ütleme, et striptiisi tegemine on lubatud. Lavale on igasuguseid asju loobitud. Põhiline asi on ikka igasugused telefoninumbritega vidinad. Neid ikka koguneb. Need rändavad peamiselt proovika riiulile, kust nad millegipärast ära kaovad. Ilmselt sellepärast, et The Sun teeb seal kah proovi.

Aga kuidas teil selle rock 'n' rolli elustiiliga on?

Väga hästi (naerab). No ikka, iga proov süstime ja... (naerab).

Pärast laivi tõmbate ennast korralikult kummuli?

Sellega on nagu mitu asja, et viina tuleb võtta ja ennast välja tuleb elada aga samas on see üks huvitav illusioon, et pärast keikkat läheb mingi meeletu elu lahti. Ma olen käinud töö-alaselt väga erinevate Eesti artistidega tuuridel kaasas ja üldiselt on ikka nii, et kui sul on pikem kontsertide rida, siis on pigem nii, et kui kontsert on läbi ja asjad on kokku pandud, tahaks pigem rahu ja vaikust ja kuhugi ära pugeda. Iga kord pärast kontserti ikka mingit meeletut möllu pole.

Suhteliselt proosaline on see elu. Pärast kontserti minnakse poodi, ostetakse süüa, siis hotelli, väike saun ja õlu ja siis magama. Aga muidugi on ka teistsuguseid kontserdi lõppe. Kunagi oli tavaline see, et pärast kontserti ainuke koht mis lahti oli, oli stripiklubi ja siis mindi veel tõenäoliselt edasi ka kuhugi sauna või hotelli, et oleks lihtsalt mingi pleiss, kus saaks rahulikult lammutada.

Aga ükskord pärast Saaremaa kontserti tuli meil näiteks hommikul kell 8 viinajoomise isu peale. Istusime hommikusöögi lauas, sõime Corn Flakes´i, jõime piima ja selle kõrvale sooja valget viina. Siis muidugi see reis läks niimoodi, et Tallinna me ei jõudnudki, jõudsime hoopis Tartusse.

Millega te inimesi oma plaadiesitluskontsertidel üllatate?

Seda saab kahte pidi öelda – esiteks inimene, kes pole kunagi ühtki HND kontserti näinud, ei peaks kuulama meid plaadi pealt, vaid peaks nägema meid laivis. Ma arvan, et me oleme pigem live-bänd kui stuudiobänd. Ja need, kes on juba käinud, teavad nagunii, mida me pakume.

Me üritame pakkuda terviklikku kava, kus lugude järjekord ja esitus on läbimõeldud. Ma usun, et keegi kontserdile tulnutest ei pea pettuma.


HND viimased plaadiesitluskontserdid toimuvad täna, 16. oktoobril Viljandi klubis Puhas Kuld ja homme, 17. oktoobril Pärnu Kuursaalis.