Piret Looveer kujutab erilisi ja värvilisi elamuid

Kunstnik, kes erialalt arhitekt, on maalinud elamuid kogu Eestis - Tabasalu losseramutest Lasnamäe ja Kohtla-Järve paneelelamuteni, lemmikuks tunnistab Looveer agulimiljööde kulunud võlud.

Pildid ja selgitavad tekstid võib leida internetist aadressidel

.

Kaks aastat tagasi tehtud näitusel olid ka majad, siis lubasin, et edaspidi tulevad ehk teised teemad. Maalisingi vahepeal õunu ja lilli, aga siis tulid jälle majad.

Sellel näitusel sidusin maalid teemaga "Eesti elamud" ja maalisin teadlikult eri elukeskkondi ja elamutüüpe. Mõtisklesin teemal, kuidas keskkond ja hoone mõjutavad inimest ja seda, mis elu ta elab.

Kõikides paikades olen eri põhjustel käinud. Osa vaateid on juhuslikud, aga teatud majade ja kohtadega on isiklik side: olen sealt pärit või seal mõnda aega elanud, mõnes kohas elavad sugulased. Üks Pärnu vaadetest on tehtud büroost, kus ma vahepeal töötasin. Iga maali kõrval on lühike selgitav tekst.

Näiteks maalil "Maaelamu vanas külakeskuses_Harju-Risti" on väike maa-apteek, samas majas elas vanasti apteeker. Pea 100 aastat töötanud apteek pani oma uksed kinni vabas Eestis mõni aasta enne seda, kui meie riik sai Euroopa Liidu liikmeks.

See pani mind mõtisklema maaelu kestvuse üle. Peale apteekide kaovad muud ärid, bussiliinid, inimesed lähevad ära ja külad tühjenevad. Kas 400 elanikuga küla vajab oma apteeki? Aga poodi? Baari? Bussiliiklust?

Kuuldes mälestusi, imestad, kuidas 1930ndate lõpus oli võimalik, et 100 elanikuga külas tegutses kümme äri, sealjuures oma juuksur, kauplustest ja kõrtsist rääkimata.

Olen elanud üsna erinevates kohtades, suudan igal pool midagi huvitavat näha. Mul on hea kohanemisvõime ja kõikide majade vastu elav uudishimu.

Alati on kodune linn, kus oled üles kasvanud, ja minule on see Tartu. Sümpaatne on näiteks Supilinn, kus olen sündinud ja oma vanavanemate ehitatud majas elanud umbes aasta. Pean seda mingis mõttes väga koduseks ja meeleolukaks kohaks, kus emaga jalutades kuuleb palju põnevaid lugusid.

Pärnus olen elanud viimased seitse aastat ja siin hästi kodunenud. Pärnus hakkasin aguleid armastama, elasin Väike-Jõe tänaval viis aastat ja armusin sellesse miljöösse.

Aguliõued, kus iganes nad ei asuks, on mu lemmikud. Mul võib olla natuke räpasust hoovides või isegi tülitsevad naabrid, aga tahan väikseid maju enda ümber, hubast keskkonda.

Ühest vastust sellele küsimusele pole. Mastaabid on väga tähtsad, kindlasti on Lasnamäel elamises rohkem anonüümsust. Kui oma trepikojanaabreid ei tunne, ehk muudab see sind ennast rohkem oma koduseinte vahele sulguvaks.

Aga ma ei taha rääkida kõikide inimeste eest. Just Ida-Virumaal, kus linnades on valdavalt suured majad, hämmastas mind kohalike elanike sotsiaalsus: näiteks kogunevad inimesed majade vahel ja mängivad seal malet.

Näiteks maalil "Paneelikas_ Paldiski" kujutasin trööstitut ja võimast vaadet ühteaegu: vaheldumisi majad ja kõrged varemehunnikud. Seal jäid pärast sõjaväelaste ja nende perede lahkumist paljud viletsakvaliteedilised majad tühjaks ja nii need lammutatigi.

Huvitavad on Tabasalu losseramud, kohta nimetati lollidemaaks. Neid on seal kõikvõimalikke, suuremad pindalaga isegi 1500 ruutmeetrit, ehitatud 1980. aastate lõpus. Paljud elamud jäid pooleli, sest veetorustikud ja muud ühendused ei jõudnud ehitustööle järele. Tol ajal oli see kurioosum, aga praegu on inimesed põlluasumitega harjunud.

Üllatav oli suvilarajoon Sillamäel, mis pindalalt on peaaegu linna endaga võrreldav. Sillamäel on vist igaühel hoolitsetud aiamaalapike.