Lõppeva kuu alguses avati Pärnu Nooruse majas Bruno Sõmeri joonistuste näitus "Noorusemaalt".
Sõmeri nooruslooming on Nooruse majas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvitav on jälgida auväärses eas kunstniku aktiivset näitustel osalemist. Nooruse majas on Sõmeri oma töid eksponeerinud tihti, tema kiindumus sellesse kultuurihoonesse on arusaadav, sest kunstniku esimene isikunäituski toimus just seal aastal 1947.
Bruno Sõmeri on õppinud kõrgematel kujutava kunsti kursustel (Pallases) 1942-1943 ja Tartu riiklikus kunstiinstituudis 1944-1946 ning kõnealusel näitusel välja pandud joonistused on just sellest perioodist. Ekspositsiooniga esitabki Sõmeri vaatajaile väikese valiku enese kujunemise loost, joonistused ilmestavad tema loome algperioodi. Tööde temaatika on traditsiooniline: enamasti portreed ja figuraalsed kompositsioonid.
Joonistamise olulisust kunstnikule rõhutas Sõmeri näituse avamisel. Nii algabki väljapanek kolme krokiiga. Kaks neist visandeist on tehtud praegu harva esinevas sangviintehnikas. Nende skitside punakaspruun koloriit lõhub kavalalt visandlikkuse mulje. Tekib terviklik visioon, kus väljendusrikkus on saavutatud iseloomulike joonte märgistamisega. Kolmas krokii on tušijoonis, kus kujutatud laua taga istuvat meest.
Väljas on veel paar pilti samast temaatikast: 1943. aastal valminud söepliiatsijoonistused "Istuv noormees" ja "Lesiv poiss". Neis oleks kui analüüsitud valguse ja varju omadusi-vahekordi, staatiliste pooside iseärasusi, modellide karakteerseid jooni.
Samuti on Sõmerit huvitanud portree, mida näituselgi leidub mitu. Mulle on huvitavamad söejoonistus "Mehe pea" (1943) ja kriidis teostatud "Sepp Jaan" (1945). Neis piltides on tabatud modellidele omaseid jooni ja kunstnik on suutnud edasi anda nende isikupära. Sama võib öelda söejoonistusel "Lune" (1946) kujutatud naise kohta. Pildil kujutatud neiu silmist peegeldub mingi pilkav-irooniline või nöökav helk.
Näituse kõige varasemad teosed on aastast 1942. Need kaks joonistust on muinasjutulised, lüürilis-romantilised - stiil, mida viljelesid paljud tolle aja kunstnikud. Oma filigraanset pliiatsijoont demonstreerib Sõmeri tööga "Vana talu" (söepliiats, 1945).
Joonistuste kõrval on eksponeeritud neli mustvalget linooltehnikas tööd, millest kumab autori leebet huumorit ja šaržilikku materjalile lähenemist. Vaid üks värviline linoollõige "Vana keraamika" on vaikelu, kus Sõmeri on katsetanud sangviini koloriiti graafikas.
Minu lemmikuks kujunes pliiatsijoonistus "Tüdruk kannuga" (1943). Vaatamata pildi monokroomsusele, on tajutav joone sametisus ja pehmus. Sõmerit pole siin huvitanud detailide täpsus ega realistlikkus, vaid mulje edastamine ja lugu, mida ta vaatajaile jutustab. Varjutamisel on ilmselt kasutatud hõõrelit, millega on saavutatud illusioon muinasjutulisusest.
Väga tänapäevane töö. Väljapanekust tervikuna on tajutavad kunstniku stiiliotsingud rahvusromantikast tolle aja moodsate kunstivooludeni.
Jään huviga ootama näitust Sõmeri järgnevate eluperioodide loomingust.
Bruno Sõmeri joonistuste näitus on Nooruse majas avatud 17. novembrini.