Murtud embused, täitumata unistused

Pärast Pedro Almodóvari uut filmi «Murtud embused» («Los abrazos rotos»), mida muu hulgas reklaamitakse ka kui lavastaja kõige kallimat ja pikemat linateost, võib taas kord nentida, et iga teise tõlgenduses mõjuks seesugune süžeeline uperpallitamine lihtsalt grandioosse liialdusena, kuid Almodóvari maailm on hoopis midagi muud – suurem, värvilisem ja sügavam.

«Murtud embused» pole ehk tema tugevaim töö, kuid ka «päris hea» väärib alati vaatamist, erinevalt paljude tema kolleegide «parimatest». Olukorrad, millesse Almodóvari filmide tegelased enamasti satuvad, on uskumatud, kuid saadav emotsioon ise tõepärane, sest meisterliku lugude vestjana oskab Almodóvar lihvida karakterid nõnda sügavaks, et iga tema jutustatud lugu läheb lõpuks hinge.

Peaosas näeme režissööri viimaste aastate lemmikut Penélope Cruzi. Filmi ajaline telg hõlmab enam kui aastakümne väldanud sündmusi – nii neid, mis juhtuvad siin ja praegu, kui ka juba ammu toimunud tragöödiaid.

Pime stsenarist Harry Cane jäi nägemisest ilma 14 aasta taguses autoavariis. Nüüd ilmub mineviku varjuna tema ukse taha äsja surnud pururikka töösturi Ernesto Marteli poeg Ray – ta palub Harrylt abi stsenaariumi kirjutamisel. Stsenarist ei võta vedu, kuna lugu, mida talt tellida tahetakse, meenutab aegu, mil ta ise oli veel nägijast edukas filmilavastaja Matteo Blanco, kel oli tormiline romaan Lenaga. Lena on võluv naine, kelle tahtele kinolinal mängida ei vaata hästi rahamehest armuke, tollal veel suur ja võimas Ernesto Martel.

Saamaks mingilgi määral kontrolli toimuva üle, otsustab Martel võtta vähemalt filmi finantseerimise enda kätesse. Režissööri ja näitlejanna pilgud kohtuvad, tunded löövad leegitsema, kired möllama, armukadedus võtab silmanägemise ära ja tulemuseks on järjekordne puhtalt almodóvarilik lugu, mis kireva pealispinna alla peitununa räägib vaatajale väga lihtsatest, inimlikest asjadest.

Lugu filmirežissöörist, kes vaeb oma minevikutegusid, on täis pikitud kinematograafilisi tsitaate, ja fakt, et Matteo Blanco lavastatav film «Chicas y maletas» meenutab vaat et üks ühele Almodóvari enda 1988. aasta komöödiat «Naised närviataki äärel», viib vägisi mõttele, et filmi autor on hakkama saanud omamoodi autobiograafilise linateosega.

Almodóvar soovitab analüüsiga mitte liiale minna, ühes intervjuus ütleb ta, et enese tsiteerimine johtub lihtsalt kokkuhoiust. «Ma olin stsenaariumi kirjutades väga pragmaatiline – enda filmi kasutamine on odavam, lihtsam ja annab mulle rohkem vabadust kui adaptatsioonidega kaasas käivad kohustused,» on režissöör väitnud välismaisele pressile.

Kuid eks Almodóvari alter ego «Murtud embuste» peategelane omamoodi siiski ole, sest elab ju temagi sarnaselt oma loojaga põhiliselt filmi kaudu ja kuna kõik tegelased on samuti filmist läbi imbunud, on ka rohked filmiajaloolised viited ja tsitaadid loo loomulik osa, mitte asi omaette.

Nõndamoodi moodustuvadki Almodóvari filmides ikka ja jälle religiooni, filmi, popkultuuri jms taustal kollaažid inimsuhetest ja tunnetest, mis on tuttavad meile kõigile.