Mikk Targo, muusikalise kiirtoidu hauakaevaja

Omal ajal, tippsulgpallurina, oli Mikk Targo tuntud kui erakordselt loominguline, krutskeid ja ootamatusi täis mängumaneeriga «paha» vastane. Need omadused on temas seni alles: milliseid olukordi elu ka ette ei mängiks, mitmekülgsuse poolest tuntud Mikk tuleb neist välja. Rapsib elegantselt tolmu maha ja astub rõõmsameelselt edasi.

Et aga tuntud hitimeistrile peatselt viis kümmet ette lööb, tundub mehele endalegi ootamatu tõigana. Nõnda ütlebki ta, et see, mis tundus olevat toimunud 15 aastat tagasi, oli tegelikult veelgi kaugemas minevikus. Ning leiab, et ajakulg on meie kõigi jaoks muutunud.

Muusikapaladki on aina lühemaks muutunud ning saanud justkui kiirtoiduks, sest tänapäeva inimesel pole mahti ega tahtmist millessegi süveneda.

Detsembris kavatseb ta muusikalisele kiirtoidule anda Solarise kontserdisaalis väärilise vastulöögi. Seal peetaval suurel juubelikontserdil tulevad ettekandele Targo suurimad hitid, aga uues kuues ja üllatavate esitajatega. Praegu kulubki juubilari aur just selle ürituse korraldamisele.

Kõik. Minuvanused on üle elanud heas mõttes fantastilise aja – Vene värgi ja sealt väljatuleku –, aga samas, mis seal siis ikka nii väga fantastilist oli...

See oli trööstitu aeg, ehkki olin aktiivselt laval. Kui eri bändidega aastad kokku lüüa, siis olen Venemaal kümme aastat trummi mänginud. Okei, reisida olen palju saanud. Aga tollal oli reisimine enamasti täielik jama, sest olme oli kohati lausa rõve.

Ühe ja sama planeeringuga hotellid – läksid küll teise linna, aga ikka olid justkui samas toas! Nagu ulmefilmis. Linnadki olid ühesugused. Nii et venelaste film «Hüva leili!», mida ikka vana-aastaõhtuti näidatakse, on täiesti reaalne pull.

Isegi Õismäel, tean, oli samasugune juhus, kus mees läks johmas peaga valest uksest sisse, enda arvates koju. Tegi võtmega ukse lahti, aga peremees tuli vastu ja läks löömaks, sest mõlemad olid oma arust õige asja eest väljas.

Vahel, muide, isegi nälgisime. Läksime Kasahstanis Mäksi bändiga (Tõnis Mäe Muusik Seif – toim) restorani. Ettekandja tõi kõigile menüüd, aga lõpuks selgus, et midagi peale kurgisalati ei ole. Tellisime siis kuus kurgisalatit. Ja toodigi kuus salatikaussi, kus oli kurk lihtsalt viiludeks lõigatud.

Nii et tagasi vaadates oleksid võinud need aastad olla hoopis teistsugused, kui bänditegemise kuldaeg nihkunuks vaba Eesti aega.

Nooruses olite tippsportlane. Kes oleks teist saanud, kui te poleks muusikasse pöördunud?

Oleksin end vigaseks jooksnud. Sulgpall on mäng suurte kiirenduste ja pidurdamistega, edasi-tagasi pendeldamine.

Ma polnud esimese kategooria mängija, olin tipu lähedal – nagu suusataja Jaak Mae, kes on kogu aeg kümne sees, aga saab väga harva päris ette. Mul kadus motivatsioon ära. Olen mõelnud, mis on Mae motivatsioon. Aga mis siin mõelda – suusatamises on raha taga, aga meil oli kogu bisniseks papist diplom.

Selle nimel end vigaseks joosta pole ju mõtet ja kuna muusika oli meie peres vibratsioonina kogu aeg olemas, ema (klaveriõpetaja Leelo Kõlar – toim) mängis klassikalisi klaveripalu, tekkis huvi ka bändide vastu. Vend Paap Kõlar oli ju bändides ees, ja see maailm tundus põnevam. Õed Ele ja Kaja Kõlar olid samuti bändidega seotud.

Oli veel üks põhjus – treeneril ei jagunud enam oskusi meid Tiit Vapperiga edasi arendada.

Muusikakooli aga astusin hoopis kontrabassi erialale, sest löökriistamängijate kursust sel aastal polnudki. Aasta seda pilli mängida oli huvitav kogemus ja usun, et muusiku ja laulukirjutajana ülimalt tähtis. Laulukirjutamisel on pauk number üks meloodia, seejärel tuleb vaadata, mida teeb trumm ja mida bass. Mul on ettekujutus, mida bassimees suudab mängida ja mida mitte.

Eks ma mingis süldibändis mängiksin. (Naerab südamest.) Mõnes väikeses pubiansamblis.

Jah... Omal ajal tegime muusikat hasardist ja huvist, ehkki oskusi ei olnud. Meil oli imago, meil oli bänd, asi, mida tahtsime teha... Ja tegime pidevalt proove, millest tolku ei olnud. Kirjutasime Uues Generatsioonis ise lugusid, jazz-rock’i, algelisi, aga väga põnevaid kompositsioone. Prestiiži asi. Raha meid ei huvitanud, raha oli Vitamiinis, seal mängisime «Tiigrikutsut».

Olen teinud kõik, et mitte mängida. Omal ajal sai sellest tõesti kõrini.

Kui hiljem Marju Länikuga koostööd tegema hakkasime, ronisin üha rohkem klahvpillide taha. Ma ei tea, mis juhtus. Trumm muutus minu jaoks igavaks, mind hakkas pigem huvitama muusika, mitte rütm... Esimesed süntesaatorid, nende n-ö üle mõistuse helidemaailm... Iga uus heli paneb su meeled tööle, nii mõnigi teos võib sündida sellest, et paned käed klahvidele ja iga heli tekitab tunde, millest saab kohe edasi minna.

See sündis väga loomulikul moel. Pruut jättis maha ja järgmisel päeval oli lugu valmis. Sõnad ka. See oli «Sa haara kinni mu käest», mida laulab Tõnis Mägi.

Ma olin liialt palju Venemaal, olime selle neiuga tihti lahus ja eks sealt see võõrdumine algas. Väga segane lugu. Nii nagu ikka selles vanuses suhted algavad ja lõpevad, väga süvitsi ei minda. Südamete murdmise aeg. Väga valus oli. See lugu tuli ise minu juurde, läbi valu.

Tuntud vene laulutekstide autor Leonid Derbenjov ütles mulle ka kunagi, et hea asi tuleb läbi valu. Et kui elus on kõik hästi, kõik on paigas ja jookseb, siis vaid väga vähesed loomeinimesed suudavad head kvaliteeti tagada. Mingi draiver peab olema, mis paneb sind kurvastama või rõõmustama.

Eks neid haarajaid ikka oli, ega elu seisma jäänud. Valugi kadus ära. Panime jälle kuhugi Venemaale.

Ja olgem ausad, neid polnud vähe. Oli inimeste endi küsimus, kes rohkem või vähem võimalusi ära kasutas, kes viitsis sellega jamada. Muud keerulist polnud midagi kui see, et piigasid ei lastud hotelli sisse, korrusemutiga oli vaja diil teha. Või tuli mutt mingi nipiga tööpostilt mujale meelitada, hirmus tsirkus käis... Väljumisega polnud probleeme, siis oli juba hilja karjuda. (Naerab.) Aga kui vahele jäid, olid mendid kohe platsis.

Kord olime turneel koos ansambliga Zemljane, muutusime aja jooksul lausa üheks pereks. Zemljane klahvivennal oli sünnipäev, kell üksteist õhtul naasime kontserdilt hotelli, ja alles siis hakkasime pidu pidama. Oli ostetud suur hulk alkot, kogunesime kõik ühte tuppa. Ja siis läks lahti – kõva jutt, aken lahti, tegime suitsu... Ja astusidki sisse kaks menti.

Meil oli fantastiline konferansjee Ruzov, kes suutis nullist rahva käima panna, see valas just viina teeklaasidesse. Röögatas siis «Toost!» ja hakkas kohe rääkima, nii et miilitsad ei jõudnud sekkuda. Kõik jäid vait, kuulasid, toost oli nii südamlik, et ihukarvad tõusid püsti.

Kui lõpetas, ulatas kaks klaasi mentidele ja kõik jõid sünnipäevalapse terviseks põhjani. Siis võttis miilitsatelt klaasid ja ütles: «Tõmmake uttu!» Ning pidu läks edasi.

Ei ütleks. Praegugi toimetan midagi, varsti hakkan ka välja andma.

Aga vahepeal oli tõesti pikem periood, mil tegelesin muude asjadega. Kui Code One’i aeg sai läbi ja muusikaturul kõik muutus, kui tuli roki rida. See käib lainetena. Aga rokk pole minu tugevaim külg ja ma distantseerusin kogu asjast. Selline aeg oli kord varem ka, kui ma viis-kuus aastat ei läinud muusika ligigi.

Ega ma elu üle nurise, jah. Kuid majanduskriisi ajal on hea vaadata enese sisse, panna lauale kõik ressursid ja need enda heaks tööle rakendada. Ning vaadata tõele otsa: sa ju tegelikult oskad valitud tööd teha, ja mitte halvasti.

Just nimelt. Toonitan seda ja käin nagu paha uni teksti autoritele pinda, et räägime sellest, mis on hea. Juba mõne aasta tagune eurolaul «Open Up Your Heart» oli sellise mõtteviisi algus, et paneme elu särama.

Seda on vist palju öeldud, aga mu praegune looming on kuskilt otsast väga kaudselt Michael Jacksoni omaga sarnane. See on lihtsalt vihje.

Siis oleksingi teinud muu hulgas seda, mida peaksin häbenema.

Nii ja naa. Mingil hetkel jooksed ju tühjaks, ei ole nii, et saad muusika kirjutamist igapäevatööna võtta. Peavad olema muud motivaatorid – hea esitaja ja seesmine olek. Aga see viimane ju muutub. Muutub tülgastavaks juhul, kui mõelda, et pean midagi kirjutama lihtsalt selleks, et ära elada.

Vaatasin hiljuti Eesti Raadio arhiivist, et olen kirjutanud umbes sada laulu. Ja neist võib kõva häälega rääkida kuni seitsmeteistkümnest. Edasi läheb asi naeruväärseks. Need on naiivsed asjad, mis sai kunagi tehtud.

Jah, kunagi armastati ilusat meloodiat. Nüüd  armastatakse juba muud emotsiooni. Kummaline, kuidas ajad on muutunud!

Võtad näiteks mõne Madonna viimase laulu ette, teed koopia, tõlgid sõnad eesti keelde, ja kui tooksin selle loo Eesti raadiotesse enne Madonnat, siis arvan, et mind visataks koos selle plaadiga aknast välja. Sest see on sihuke saast!

Aga kui seda teeb Madonna, siis kõik töötab ja kõik on sillas. See on fenomen, kuidas täieliku juraga on võimalik olla ja võtta laualt kõik, mis võtta annab. Ei võtnud seda biitlid ega võtnud seda ABBA. Ja samasugust rida on miljon-siljon!

Vahel olen abikaasalt küsinud, et mis sa arvad, kui tuleksin homme välja samasuguse uue looga, kuidas meie suhe oleks. Piinlik, noh... Aga raadiojaamad kütavad. See on nagu kiirtoit, kuu aega taome üht lugu, siis on schluss, nägemist, enam ei huvita ja ei mäleta ka!

Ja kui arvate, et kolm tüüpi, kes tänaval, klapid peas, vastu tulevad, kuulavad üht ja sama muusikat, siis eksite rängalt. Kõik kuulavad erinevat, ja seegi on aja märk. Kui mu tütre teise klassi jõulupidu peeti, korraldati disko ja otsustati, et diskrimineerimise vältimiseks saab igaüks oma lemmiklugu kuulata. Mina pidin need kokku miksima. Tuligi 30 lugu, ja uskuge või mitte, ükski artist ei kordunud ja kõik stiilid olid erinevad. Pilt oli huvitav – alates loost «Smoke On The Water» kuni klassikani välja.

Michael Jacksonit.

Kõnelesite ennist oma esimesest armastusest, kuid üldsus teab teie eelmistest suhetest vaid Marju Länikut.

Ütlen otse välja – Marju ja minu suhte osas on palju sogatud. Punkt üks – tegime koos kõvasti tööd. Ja see, mis korraks vahepeal välgatas, oli... lihtsalt üks välgatus. Koos pole me kunagi elanud. Fakt.

Ei tea... Meil mõlemal on paras ego. Ja meil läkski lõpp just seetõttu suht-koht keeruliseks. Olime liialt palju koos, üks ja seesama, üks ja seesama... Mul kadus ka huvi laule kirjutada. Ja ikka see Venemaa rutiin oli sees. Vihkasin sinna minemist ja hakkasin teistele alateadlikult – nagu teisedki – selga keerama. Kui ikka Tallinna tulime, pani iga mats oma suunas, et vilu varju kah enam näha ei oleks.

See on kummaline lugu, aga täiesti tõsi.

Tegin 90ndate teisel poolel suvetuure – Code One, E-Miljon, Väikeste Lõõtspillide Ühing, Must Q, Maarja-Liis jt. Paaril tuuril mängisime rahvaga telemängu «Kuum hind», kus õnneratast keerutati, ja Auli oli ilusa tüdruku rollis, kes auhindu näitas.

Ja nagu ikka, oli enne üht kontserti platsil  jooksmas ja lava tahagi tulnud palju väikseid tüdrukuid, kes tahtsid artistidelt autogrammi saada. Nii ka Auli käest. Vaatasin eemalt, kuidas ta lastega suhtles. Ja mõtlesin siis, et ma ei tea, mida annaksin, kui see inimene oleks minuga, kui tema oleks ka minu laste ema. See oli taas nagu välgatus. Ja ma tegin kõik, et nii ka läheks.

See oli keeruline. Ega ma teda rünnanud, ta oli eksmissina väga ettevaatlik. Aga sel suvel kõik kujuneski. Ja olen selle üle väga õnnelik.

Käinud on ülemaailmne laks – finantskriis. Kus need mehed, kes oleks pidanud ette hoiatama, et see tuleb, olid vait. Kindlasti keegi hoiataski, aga teda peeti üksikuks hulluks, keda ei kuulatud. Nüüd on suuremad teadjamehed – vähemasti Eestis – kaotanud kõige rohkem raha. Nii et tegelikult ei pääsenud keegi. Ja see on märk, et ennustada kõva häälega ei maksa.

Võtame või putši 90ndate alguses. Oli päevade ja tundide küsimus, kui aeg oleks lootusetult tagasi läinud. Mäletan, mu ema, kes on ka Siberisse küüditatud, töötas siis Soomes klaveriõpetajana, ja Soome laevad pandi seisma.

Kimasime siis lennujaama, sest lennuk pidi ikkagi õhku tõusma. Jaam oli rahvast täis, kassad kinni ja valitses paanika. Järsku vaatasin – klassiõde! Finnairi mundris. Küsisin, kas piletit saab, ja saimegi. Aga suures paanikas oli ema unustanud pakitud kohvri koju. Tõin kohvri ära ja lükkasin selle lihtsalt sirmi alt talle järele. Ning mõtlesin, et ütlen talle sellega igaveseks ajaks tšau ja pakaa.

See on nüüd teine näide, kuidas asjad võivad päevapealt pöörduda.

Aga no mida ma prognoosin? Et roki eluiga hakkab hääbuma, hiphopi küünalgi on lõpukorral. Elu käib lainetena, ja pikkade lainetena. Tahaks, et tekib väärtusega muusika. Millesse inimesed võiksid süveneda. Väärtustesse, nagu olid biitlid ja ABBA, ja et «kiirtoit» kaoks. Kihvt, kui inimesed saaksid ja tahaksid väärtuste poole pöörduda. Aga kardan, et nad ei suuda.

Vahel mängime tütrega autos mängu «Hoia ja keela». Kuulame raadiot ja hindame lugusid, mida eri jaamadest lastakse. Mul on hea meel, et tütar valib tihti kümne punkti vääriliseks midagi Klassikaraadiost. Ja vene meloodilisi lugusid. Ning «kiirtoit» saab enamasti miinus kümme. Tema maailm on õnneks sedapidi.

Sündinud 18. detsembril 1959

Lõpetanud 1978. aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli löökpillide erialal

Tegutsenud ansamblites

Uus Generatsioon, Vitamiin, Kontakt, Muusik Seif, Sunshine Reggae Surprise Band, Sergei Manukjani Band, Villu Veski Band jm

Ansambli Code One laulude autor ja produtsent, praegu ansambli Club 96 produtsent

Töötab 17 aastat Eesti Autorite Ühingu juhatuse esimehena

Aastast 2005 MTÜ Eesti Muusika Eksport juhatuse liige

Kümme aastat abielus Auli Andersalu-Targoga, peres 9-aastane tütar Margaret

Mikk Targo hitte:

«Sellest saab meie suvi», «On küll hilja», «Neiu mustas kleidis», «Kui sul on raske», «Ma olen ju naine», «Head uut aastat!», «Karikakar», «Sa haara kinni mu käest», «Vikerkaar», «Nüüd võin taas», «Kuum» jt

Mikk on mitmekülgne, andekas ja pühendunud inimene. Omal ajal koos muusikat tehes ei mõelnud me majanduslikult, vaid tahtsime ennast teostada, olime haaratud muusikast. Ta on laululoojana suurepärane meloodiate meister, tema laulud kõnetavad inimesi ja on ajatud. Lugesin kokku 24 laulu, mis ta mulle on kirjutanud. Muide, ka Mikk laulab, kui vaja, ja teeb seda stiilselt. Ole tänatud koostöö ja kümnete kaunite viiside eest. Kalli-kalli juubeliks ja uusi ilusaid laule edaspidi!

Venna iseloomujoontest tooksin kõigepealt esile sihikindluse. Juba lapsena oli nii, et mida Mikk väga tahtis, seda ta tänu sihikindlusele ka sai – võtame või edu sulgpallurina. Mikk on tuntud ka oma otseste ütlemiste poolest, kuid kahju pole talle sellest kunagi sündinud. Õigemini – ega ma seda täpselt teagi, sest meie pereliikmed väga tihedalt üksteisega ei lävi. Nii on lihtsalt kujunenud.

Mille üle mul aga eriti hea meel on – et ta endale sellise hoolitseva kaasa leidis nagu Auli.