Mänguarvustus. Operation Flashpoint 2: Dragon Rising

Mäng leiab aset väikesel Skira saarekesel kuskil Jaapani meres, mis läbi aegade Venemaa, Jaapani ja Hiina vahel käest kätte käinud. Hiljuti leiti sealt naftat, hiinlased näitasid venelastele hambaid ja (sinu esindatud) USA üritab kolmandat maailmasõda ära hoida.

Sõda on närvide mäng

OFDRs edu saavutamiseks on kõige valem tee tina pritsides ja «Hurraaaa!» karjudes rinnaga peale tormata. Surm saabub kiiresti ja lõplikult. Mõistlikuma taktikana paistab ettevaatlik edenemine, enamasti kõhu peal roomates, oma vähestel kaasvõitlejatel tõkketuld anda lastes ja nappe toetusressursse säästlikult kasutades. Rühmapealikuna tuleb sul sageli vastu võtta otsuseid, kus head lahendust nagu ei paistagi. Ikka tundub, et otsusta kuidas tahad, kaotusi tuleb kanda.

Sõja imiteerimisega saab see simu kaunis kenasti hakkama, maailm tundub halastamatult realistlik. Kui oled harjunud vastaseid täpsete peatabamustega maha nottima, siis arvesta, et see töötab vastupidi sama edukalt. Isegi tühised haavad, kui need ravitsemata jätta, muudavad sinu ja su kamraadid verekaotusest nõrgaks ja toovad vältimatu surma. Samas saab hiiglaslikul, 220-ruutkilomeetrisel mänguplatsil vabalt ringi liikuda, kasutades peale omade jalgade selleks kõikvõimalikku tandril vedelevat raudvara, maasturitest tankide ja kopteriteni.

Üksikmäng peidab endas 11 missiiooni, mida mänguloojad on üritanud võimalikult mitmepalgeliseks muuta. Kord pead napis relvastuses hiilimisoperatsiooni läbi viima, teises ülesandes antakse tõhusalt tulejõudu ja võimalusi toetuseks suurtükkide tuletoetust tellida. Aga väljal oled ikka oma paari AI-juhitava kamraadiga üksi. Siit tulevadki hädad. No ei ole suudetud veel mõistlikku AI-d teha, mis ei laseks sõduritel juhmilt tule alla nina nokkima jääda. Vedeled maoli kivi taga, vastase kuulid üle pea vingumas niipea kui nina tõstad ja siis pead jagelema veel juhmi kamraadiga, kes ei taipa varju minna.

Varjumine võiks üldse reflektoorsem olla selles mängus. Kui ikka tule alla jääd, siis viskud automaagiliselt lähima varje taha, mitte ei hakka mõtlema: nii, nüüd kõnnime selle seinani ja painutame lihaste abil põlvi, et varju pääseda. Paraku just seda mäng eeldabki.

Surra on alati lihtne

Algajale sõdalasele on mäng kaunis keeruline. Salvestamine käib kontrollpunktides, aga nendeni jõudmine võib ka esimestel missioonidel kaunis keeruline olla. Lagedal mäeküljel vajub sulle kaela rünnakukopterite laviin, peituda pole kuhugi ja ainsas varjepaigas passivad vastase jalaväelased. Käitu siis või ole! Enne kontrollpunkti jõudmist on imelihtne oma lolluse või hooletuse läbi surma saada ja mõnes missioonis võib see tähendada tuldud tee taasläbimist, mitmekümne minuti kaupa.

Juhtumissüsteem kannab ilmselgelt mängu konsoolivariantide pitserit, eriti iseloomulik on see rühmaliikmetele käskuste jagamisel. Paadunud PC-mängurile on see ebamugav.

Maailm näeb välja masendavalt pruunikasrohekashall, kellaajast hoolimata. Kõik on ühte värvi, vastased enamasti samasugused rohekashallid täpikesed, keda eristab põõsastest võime surma sülitada. Ega sõda peagi ilus ja lilleline olema, aga natuke elavust oleks mitmekesisem värvipalett mängu toonud. Noh, muidugi võid sa igavavõitu maastikku alati verega värvida.

Co-op režiimis mitmikmäng vabastab su juhmist AI-st, sõpru on ikka parem suunata ja nad käituvad robotitest arukamalt. Samas on inimesel omad puudused, nagu niru nägemine, vedelad refleksid ja värisev hiirekäsi. Veel saab võrgus lahingut lüüa võistkondade vahelises surmamatšis. Teine mängumoodus on kavalus-jõu-vastu, see tähendab, et arvuliselt nõrgem pool üritab tugevama vastase positsioonidele infiltreeruda.

OFDR on kõige mõnusam elusate osatäitjatega co-op mitmikmängus ja mansade vahelises surmamadinas. 11 missiooni üksinda läbimine sobib vaid žanrifanaatikule, kes kõik sedasorti mängud niikuinii läbi taob. Pealgi on need ülesanded süžeeliselt kaunis nõrgalt seotud, st mingit lugu eriti ei jutustata.

Punkte saab OFDR peaasjalikult tänu võrgumängule. Kokkuvõttes 7/10.
Mäng on välja lastud arvutile (arvustatud), PS3 ja Xbox360. Testimiseks andis mängu ProGames.

Miinimumõuded arvutile
Operatsioonisüsteem: Windows XP SP2 või hilisem
Graafika: DirectX 9.0c
Graafikakaart: Nvidia 7600GT 256MB või ATI X1800XL 256MB
Helikaart: DirectX ühilduv
RAM: 1GB RAM
Kõvakettal vaba ruumi: 8GB
Protsessor: 2.4GHz Dual Core
DVD-ROM