Ajakirjanik Margit Kilumetsale meeldivad detektiivilood, aga seesugune luuramine, spioneerimine ja kahtlustamine, nagu ta kohtas tulevases taliolümpialinnas Sotšis, hakkas närvidele käima.
Venemaa kahtlustav suhtumine raskendas kadunute otsinguid
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
13. november 2009, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niipea kui ta koos operaatoriga, kel telekaamera käes, kusagil tööasendi sisse võttis, ilmusid neile vargsi külje alla laigulises vormis mehed, kes üritasid paranoiliselt kontrollida, mida välismaalased teevad. Siis ei jäänud muud üle kui teeselda süütuid turiste, kes filmivad oma lõbuks, või jalgadele valu anda.
Aga Kilumets ei käinud Sotšis spioneerimas, kuidas venelastel 2014. aasta olümpia ettevalmistustööd edenevad. Homme kell 20 ETV ekraanile jõudva telesaate «Sind otsides» ühe autorina otsis ta Musta mere äärses kuurordis naist, kes oli kolm kümnendit tagasi Eestis hüljanud oma mehe ja tütre ning kolinud elama Venemaale. Mahajäetud tütar lootis emaga üle pika aja kokku saada.
Košmaar Moskva lähistel
Kui välismaalasi pelgav Vene miilits Kilumetsa kinni oleks võtnud ja arestikambrisse pistnud – liikluspatrull juba oli võttegrupile liikluskindlustuse pärast segastel asjaoludel trahvi väänanud, ja see ei olnud sugugi väike –, võinuks kogu pikk eeltöö, mis ema ja tütre kokkuviimiseks tehtud, vastu taevast lennata.
«Ma tundsin end nagu vanas heas tuttavas totalitaarse režiimiga riigis,» tunnistas Kilumets Sotši-reisi meenutades.
Saatesari «Sind otsides» ongi kahte jäljekütti – Kilumetsa ja Vahur Kersnat – viinud kadunud inimeste otsinguil Eesti ajaloost tulenevalt peamiselt ida poole. Ja seal on tulnud tõdeda, et Venemaal pole lähimöödanikuga võrreldes paljudes kohtades midagi muutunud.
Näiteks sattus Kilumets öösel kell pool kolm Tuula oblasti Beljovi linna, mis jääb Moskvast kõigest 300 km kaugusele. Seal võttemeeskonnaga ööbimispaika otsides leidis ta vana kolmekorruselise võõrastemaja, kus polnud ilmselt veerand sajandit keegi peatunud.
Too kummitushoone tundus kui «Stalkeri» filmist. Üksik korrapidaja magas raudvarbadega kaitstud konkus, seinad pragunesid, lutikad varitsesid. «Košmaar,» iseloomustas Kilumets. Aga bussijaamas, kust hommikul edasi sõita, poleks ka saanud ööd mööda saata. Seal ulatus pori põlvini.
Metsast leitud laps
Beljovi lähistelt leidis Kilumets üles 37-aastase Oksana, kes uskus seni, et on üksiklaps. Aga tänu saatetegijaile sai ta teada, et tal on Eestis vend ja kaks õde ning enne lapsendamist ja Venemaale kolimist oli ta nimi olnud Juta. Ja et ta ei ole venelane, vaid on hoopis eestlane.
Lääne-Ukrainas Lvivi kandis sattus Kilumets arhailisse agraarühiskonda, kus vaesed naturaalmajandusele lootvad talumehed vedasid hobuvankritel juurvilja. Sinna viis teda lugu naisest, kelle oli 1960. aastatel Venemaa metsadest leidnud eesti vanem abielupaar. Nad tõid haige lapse endaga Eestisse kaasa, et ta terveks ravida.
Tüdruk kasvas suureks ja tõi täiskasvanuna Eestis ilmale viis last. Ta teadis, et kusagile Venemaale jäi maha vend. Aga kuhu? «Sind otsides» tegijad selgitasid välja, et vend elab nüüd Lvivi lähedal Volõõniamaal.
Kõik teineteist kaotanute kohtumised, mis saates «Sind otsides» vaatajate ette jõuavad, on sedavõrd emotsionaalsed, et liigutavad pisarateni isegi mehi, kinnitas Kilumets.
Need on ehedad tunded, mis teleekraanile jõuavad – tunded, mis on linti võetud ilma duublita. Sest nagu Kilumets seletas: «Duublit ei saa ju teha, et stopp, proua, ärge praegu nutke – nutke viie minuti pärast edasi.»
Kuidas Margit Kilumets Vahur Kersna saatesse sattus
Pärast seda, kui Ajakirjade Kirjastus aasta hakul Margit Kilumetsa koondamiskampaania käigus nelja tuule poole saatis, leidis südamlike lugudega silma paistnud ajakirjanik end valiku ees: kas jätkata kirjutajana või teha elus kannapööre?
Kilumets otsustas, et aitab kirjutamisest. Ta oli kokku pannud kaks edukat elulooraamatut, Ita Everist ja Kersti Kreismannist, ning tundis, et ei taha sama rada enam edasi käia. Siis kutsus Vikerraadio juht Riina Rõõmus teda esmaspäevast hommikuprogrammi toimetama ja pühapäevaseid vestlussaateid juhtima. Sealt sattus ta ka ETV huviorbiiti.
Tegelikult oli Kilumets juba varemgi ETV ekraanil üles astunud: ta oli juhtinud «Tähelaeva» saateid ning vedanud «HotDoki» tõsielufilmide sarja. Sel sügisel tuli produtsent Piret Priisaar mõttele tuua ta saate «Sind otsides» üheks autoriks ja saatejuhiks.
Edasi, nagu tunnistas teine autor-saatejuht Vahur Kersna, jäi tal üle Kilumets vaid pikali rääkida. See võttis tal Tallinnas Kadriorus Vesivärava kohvikus tund aega. (PM)