Kunstnike sügisnäitus kingib hea enesetunde

, kunstivaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Billeneeve on oma fotorealistlikul maalil olnud nagu varemgi modelliks iseendale.
Kunstnik Billeneeve on oma fotorealistlikul maalil olnud nagu varemgi modelliks iseendale. Foto: Alar Raudoja

Meie ettekujutus kunstist on kogemuslikud teadmised ajaloost, maailma korrastatusest, religioonist või selle puudumisest - kogemus määrab meie kujutluse, emotsiooni ja elamuse, mille ammutame kunstiteosest.


Seda kujutlust Pärnu kontserdimajas nähtust kirjasõnas elustama asudes - lähtuvalt enese kogemusest ja reeglitest - tuleks lisada, et see on vaid minu ettekujutus. Visioon, mis elustub keeles. Ka targa kunstniku jaoks. Sest mida taotleb kunstnik? Loo jutustamist, kasutades oma kujundeid ja märke, et oma lugu vaatajani tuua, luues sellega eeldatavasti nägemusliku esteetilise naudingu. Kõigil töödel peatuma ei hakkaks, ehk autorid andestavad.



Intensiivsed värvid


Sügisnäituse väljapanek on läbi kahe korruse ja algab juba kontserdimaja fuajees Peeter Somelari tööga "Värviline valgus" (õli, 2009). Somelar püüab vaataja emotsioone ja kujutluspilti mõjutada ikka intensiivsete, erkude värvidega.



Näituse avapildid ongi kokku pandud nii teemat kui kunstnike värvikasutust silmas pidades. Intensiivsed on järgnevad pildidki, mis fuajee seintel rippumas (Selma Juurikas "Sügis" I ja II, Piret Looveer "Elu on lill"). Enri Pahapill on oma naivistliku hõnguga õlimaaliga "Sügis" jõuliselt ekspressiivne.



Linnagalerii peasaal võtab vaataja vastu Jasper Zoova töödega. Eksperimendialdis kunstnikunatuuriga Zoova on ikka ja jälle uurinud massikultuuri mõju inimloomusele. Nii ka nüüd. Oma kolmemõõtmelistel maalidel, ühendades objekte maaliga, saavutab ta ajastule iseloomulikke märke kasutades tänapäeva sürrealistliku olemuse peegelpildi. Maalil "Maailmavalitseja" on justkui juturaamatust välja karanud tankiga sõitev Miki-Hiir. Ilus värviline maailm, mille on vallutanud massikultuuri sümbol - Miki-Hiir.



Mitmeti tõlgendatav on teatraalne pilt "Lava taga", kus Jasper Zoova (kes on lõpetanud kunstiakadeemia stsenograafia osakonna) kasutab üht oma lemmikkujundit hampelmanni.



"Täiskasvanute ideaalmaal" pseudotänapäevase tööstuslinna taustal veekogul ujuvate luikedega annab vaatajale võimaluse ise kujundada oma visiooni meid ümbritsevast kitšilikust maailmast. Emotsioonitihedad, äraspidiseid aistinguid esilekutsuvad tööd.



Kahjuks on Andrus Joonas esindatud vaid ühe tööga, see on "Aledoia-Südamelaul. Inimene, hing, jumal ja maa". (Joonasel oli selle aasta mais Pärnu kunstnike majas väljas näitus "Südamelaul".) Igatahes seesmiselt väga läbitunnetatud ja komponeeritud pilt, kus kumavad punastes toonides põimuvad ja justkui pildi keskmest pulseerivad südamed (lille kroonlehed?) moodustavad idamaist ornamenti meenutava õiemustri.



Loodetavasti saab Joonase pilte rohkem näha tema enda kureeritaval moodsa kunsti näitusel, kunstihallis 4. detsembril.



Billeneeve on oma fotorealistlikul maalil "Õnnepaistetus näos kakerdamas" (2009) olnud nagu varemgi modelliks iseendale.



Sellel küllaltki akromaatilisel maalil annavad kontrasti süsimust ämblik ja külmpunased verenired. Olemuselt mõjuv töö, aga see igikestev enesefetiš jätab ebasiira mulje, vähemalt mulle.



Inge Ting on esindatud kahe tööga: "Rä....tuul oktoobri kuul" ja "Äng". "Äng" on esmapilgul dekoratiivne, juugendlik pilt, kuid pikemal silmitsemisel on see mulje liiga lihtsustatud. Pigem on tunda kunstniku eklektilist lähenemist. Maal kui hea kunstiteos võib vaatajas mõtteid sünnitada alles palju hiljem, pärast näituselt lahkumist.



Tuttavad tegijad


Kaks järgnevat pilti ülevaatenäitusel on abstraktse kunsti pärusmaalt. Vanameister Bruno Sõmeri on esindatud oma akvamixi tehnikas loodud maalidega ja ikka tuntud headuses. Eriti meeldis maal "Marsell", kus kunstnik on taas kord tõestanud oma maalitehnika headust. Ta saavutab lihtsate kujundite edastamisega lummava optilis-ruumilise efekti.



Meie linna loodusmaalijatest on Mati Luhtjärv olnud oma ideaalidele kindla suhtumisega igati meeldejääv. Nii pole nüüdsel näituselgi välja pandud tööd "Nii me elame siin ..." ja "Teine tulemine" pelgalt oma leitud suuna järgimine. Neis teostes on midagi enamat.



Mitte üksnes looja enda seisund pole jäänud primaarseks, vaid siin on rohkemat.



Pildist "Nii me elame siin" kumab peale kurvameelsuse lootus. Läbi karamelsete toonide, valguskuma ja loodusmaastiku on Luhtjärv loonud kummastavalt nukra ja minoorse miljöö, milles ei puudu illusioon paremast ja helgemast eksistentsist. Selles maalis on kunstniku uus, "teine" tulemine.



Hea nagu ikka on Pusa oma dekoratiivsusesse kalduvate töödega "Rosa Rugosa" I ja II, kuid see on ennatlik järelm. Kuldse ja idamaiselt erksa koloriidiga moodustab kunstnik ornamentika, mis paneb teose ja vaataja seesmiselt särama. See pole dekoratiivsus, vaid need maalitud mustrid on kui maailma loomise alged - midagi budistlikku on neis piltides.



Mare Säkk esineb seekord jälle väga hästi komponeeritud töödega, aga kogu ekspositsioonis jääb kahjuks õige märkamatuks, millest on kahju. Orfistlik "Oranch galeriis" ei haaku otseselt teise, loodusvaatelise Braqueliku teosega "Kivid", kuid tööd on visuaalselt köitvad.



Kubismi algeid harrastab Piret Looveer, ühendades maali kollaažiga.



Heli Tambur on lõunamaa reisidelt saadud inspiratsiooniga jätkanud oma pisut formalistliku stiiliga. Pehmed värvivalikud mõjuvad viimistletult ja peene kaalutleva elegantsiga. Visuaalselt kaunis ja dekoratiivselt kasutatav.



Galerii keskmes on Sirami looming, vist võiks öelda installatsioon "Õed Mihkelpannid". Siram on mitmekülgne looja ja pean ütlema, et see taies on näitusel minu lemmik. Pannipõhjadele maalitud portreed, millele annab igavikulise mõõtme kõrval olev foto õdedest.



Fotol olevad õed on küll malbemad. Pannipõhjadele maalitud portreed-õed oma karmide nägudega, antropoloogilise välimusega vanainimesed, mõjuvad väsinult, kurnatuna ja kurjakuulutavalt ning tekitavad vaatajas - minus küll - kahjutunde.



Kunstnik on moodustanud kompositsiooni kõigile tuntud esemeist, mis saavad nõnda uue tähenduse, võimalik, et koodi teose mõistmiseks.



Ei saanud aga jagu kiusatusest minuga koos näitust vaadanud sõber ja kiikas pannide aluspõhja. Huvitav! Kõik pannid olid kasutuses olnutena söökide valmistamisest räämas, vaid üks pann oli uus. Kas see oli vihje katkenud järeltulevatele põlvedele, järeltulijatele? Ei tea. Looja teab.



Aga mina oleks pärast nende portreede vaatamist tahtnud näha nende õdede käsi! Millised need on? Kodutöödest parkunud ja soonilised või daamilikult saksikud? Huvitav töö, painajalik taies.



Pime sügis ja pime saal


Näitus kontserdimajas läbi kahe korruse on tore, aga väljapaneku vaatajale tülikas, sest kahjuks teise korruse piltidest ei õnnestunudki täielikku ülevaadet saada.



Külastasin kontserdimaja õhtupoolikul, kui väljas oli juba pime, mul ei läinud korda teisel korrusel valgust saada, et pilte vaadata. Ei suutnud mind aidata ka seal olnud kontserdimaja töötajad. Kui ikka näitus on üleval, ei peaks külastaja mööda maja otsima inimest, kes valguse sisse lülitaks. Pime sügisene aeg ju!



Aga käige kindlasti Pärnu kunstnike ülevaatenäitust kaemas. Masu ajal annab see külaskäik positiivse elamuse ja hea enesetunde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles