Välisartiste vaimustab Viljandi atmosfäär

Paljudel klubikultuuriga kursis olijatel on suu lahti kukkunud, kui nad näevad Viljandi pidude plakatitelt vastu vaatamas nägusid, mida tuntakse üle maailma.

Viimaste pidude peaesinejad Bert Bevans ja Demetrius Price on harjunud suurte klubide tuhandelise publikuga. Viljandil pole seda loomulikult pakkuda, ent siiski on siin käinud Londoni DJ Robin Burrowes, kelle muusika järgi on Austraalia rannal tantsinud korraga 25 000 inimest.

Peosarja hing on tragi mees, keda tuntakse Atsina. Passis seisab tal küll nimi Argo Alesin, aga seda ei tea isegi paljud tema tuttavad.

Argo Alesin, kui vaadata artistide kaalukategooriaid, siis on Viljandis «Hype The Funki» sarjas esinenud ka sellise kaliibriga tegijad, kes võivad rahumeeli koguda saalitäie rahvast mis tahes Euroopa suures klubis. Kuidas te neid siia meelitate?
Enamik välisesinejad ongi saadud suurte klubide kõrvalt - tavaliselt on nad esinenud kas Riias või Tallinnas. Hoiame silmad lahti ja jälgime, millal meile sobivad artistid läheduses üles astuvad, et neid siis kas päev varem või hiljem Viljandisse tuua.
Siinkohal on meile suureks abiks DJ Widenski, kes mängib plaate üle maailma ja kel on väga palju tutvusi. Tema tavaliselt need esinejad meile meelitabki.

«Hype The Funki» 10. aastapäevaks tuleva aasta märtsis tuleb Widenski abiga Viljandisse DJ Andy Ward. See mees on kõigile tuntud Soul Centrali duost, kelle legendaarne klubihümn «Strings Of Life» on ka Viljandi house-muusika sõprade hulgas kõvasti laineid löönud.

Kui valivad on esinemiskohtade asjus Bert Bevans ja Demetrius Price?
Arvasin, et mehed, kes mängivad maailma suuremates klubides, on väga valivad ja nõudlikud. Enne kui Bert Bevans esinema tuli, kraamisime ja koristasime nädal aega Rubiini, et mehel hubane ja mugav oleks. Vastupidi meie arvamusele poleks seda kõike vaja olnudki!
Välisartistidel on pisikeses kohas esineda väga lõbus ja nad naudivad seda südamest. Hoopis suurtes glamuursetes klubides mängimine on neile rutiin.

Kuidas külalisartistid Rubiini atmosfääri hindavad?
Nad on olnud väga üllatunud, nähes väikses Eestis ja veel väiksemas Viljandis sellist underground-kohta nagu Rubiin. Kergelt räsitud maja, kuhu on paigaldatud kõrgetasemeline heli- ja valgustehnika, avaldab neile väga suurt muljet.

Bert Bevans näiteks seisis enne peo algust heliproovi ajal umbes viis minutit keset Rubiini saali, käed taeva poole, silmad kinni, ja nautis ning siis lausus ainult ühe sõna: «Awesome!» («Võimas!» - toim).

Mida nad pärast pidu ise arvavad?
Pole olnud ühtki esinejat, kes poleks rahul olnud. Eriti meeldib välisesinejatele Viljandi avatud ja tantsulembene publik. Siinse publikuga tekib neil eriline side, mida suures klubis tavaliselt ei ole.

Üldiselt räägivad nad pärast pidu «Hype The Funkist» ülivõrdes ja võiks arvata, et see on pelgalt viisakus, aga hiljem nende muljetest lugedes tundub, et vastab siiski tõele.
Bert Bevans näiteks mängis päev pärast Viljandi pidu ühes Eesti suuremas klubis 1300 inimesele. Lugesin hiljem ta Eesti-reisi kohta blogist, kus ta kirjutas ainult Viljandi peost, oli sellest vaimustuses ning lubas esimesel võimalusel siia tagasi tulla.

On sul ehk endal mõni «Hype The Funk» eriti eredalt meelde jäänud?
Kõige tugevama emotsionaalse laengu ongi andnud kaks viimast üritust just nende temperamentsete esinejate poolest.

Viimase ürituse peaesineja Demetrius Price pidi tegema kümne looga seti ja siis kell 2 öösel ära sõitma. Kell 3 aga avastasin ta saalis tantsimas! Varsti muretses Price helimehelt mikrofoni ja hakkas rahva keskel tantsides laulma. Tema esinemine oli nii ehe, et jäi mulje, nagu olnuks see planeeritud. Tegelikult tuli ta tagasi omal soovil ja laulis suvalistele lugudele peale. Üllatuslik tagasitulek andis väga tugeva elamuse.

Samuti sattus hoogu Bert Bevans, kaaslased pidid teda väga pikalt ootama. Lõunamaa verd mees oli põhjamaa rahva nii käima tõmmanud, et lihtsalt ei saanud DJ-puldist lahkuda. Tundub täiesti uskumatu, et see energiat tulvil mees on juba 53-aastane!
Kui Bert lõpuks mängimise lõpetas, võttis publiku tänamine veel pool tundi aega. Ta jõudis oma Tallinna hotellituppa alles hommikutundidel.

Mis järjel on kohalik klubikultuur? Ilmselt seostub üheksakümnendate jõmluse järellainetuses klubi ikka veel paljudele kohaga, kus saab eelkõige juua ja kakelda?
Eks see jõmluse järellainetus anna tunda kohtades, mis on pidevalt avatud ja kus käiakse muudel põhjustel kui muusikat nautimas. «Hype The Funkil» käib peamiselt selline publik, kes tuleb peole ikka muusika pärast. Seepärast peetakse ennast korralikult üleval ja kui vahel eksibki mõni muusikast mittehuvitatud inimene ära, saab temagi aru, et see pole koht, kus rusikatega vehkida.

Sellegipoolest ei tee ma turvalisuse koha pealt vähimaidki järeleandmisi. Aastaid tagasi, kui alles alustasin, pidin küll peaaegu igale esinejale pikalt selgitama, et asjad Viljandis pole nii hullud, kui räägitakse.

Viljandil oli ja on seniajani peksupealinna maine. Enam õnneks selgitustööd tegema ei pea: meie publikust peetakse väga lugu.

Erinevalt suuremate linnade inimestest oskavad Viljandi klubikultuuri austajad igast üritusest rõõmu tunda ja elavad esinejatele väga värvikalt kaasa.

Eks põhjus ole selles, et suurtes linnades on pidusid tihti, meil aga harva ning siis oodatakse neid ja osatakse nautida.