Avatar
Osades Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Giovanni Ribisi.
Lavastanud James Cameron.
2 tundi ja 41 minutit.
Hinnang: eriefektid head, sisu nõrk.
Mai kinos 23. detsembrini kl 17 ja 20.
Film või eriefekt, selles on küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1996. aastal, vahetult pärast kõigi aegade kõige suurema kassahiti „Titanic" linastumist teatas selle lavastaja James Cameron, et tema järgmiseks tööks saab film nimega „Avatar" - eepiline seiklus kaugel kosmoses asuval planeedil -, mis seob põneva süžee ja tipptasemel eriefektid tervikuks, mille sarnast varem nähtud pole.
Pärast tihedaid läbirääkimisi rahastajatega otsustati projekt ikkagi riiulile paremaid aegu ootama panna. Põhjusi selleks oli kaks. Esiteks polnud filmi suurejoonelise tausta loomiseks vajalikku tehnoloogiat veel olemas ja teiseks ei soovinud ükski stuudio selle arendamiseks vaja minevat poolt miljardit dollarit letile laduda.
Cameron jäi aga oma aega ootama ja 2009. aastal leidis tema visioon viimaks tee maailma kinoekraanidele. „Avatar" on täpselt kõike seda, mida lavastaja lubas, kuid mitte ainult.
Lugu, mis tuuakse vaatajate ette, on iseenesest väga lihtne ega erine režissööri algkontseptsioonist kuigi palju. Naiivsena näiv loodusrahvas kõrgtehnoloogiliste kolonisaatorite vastu - see on kombinatsioon, millesse on konflikt juba eos sisse kirjutatud.
Inimkonna pikas ajaloos on stsenaariume, kus põlisrahvaid ilma südametunnistuseta ümber asustatakse või kogunisti hävitatakse, palju kordi juhtunud.
Indiaanlased, aborigeenid, pärismaalaste hõimud siit ja sealt - näiteid on rohkem kui küll. „Avatari" võib pidada nende kahetsusväärsete sündmuste kunstipäraseks ja kõvasti leebemaks muudetud ümberjutustuseks.
James Cameroni muidugi selline lihtsustatud tõlgendamine eriti ei häiri. Tema on eelkõige visioonäär, keda köidab filmi tegemise juures pigem selle tehniline kui sisuline pool. Selles pisikeses tõsiasjas peitubki linateose kõige suurem õnnestumine ja kahjuks ka kõige suurem läbikukkumine.
Visuaalselt on tegu tõepoolest meistriteosega, mille sarnast varem nähtud pole. Vaatemäng on eepiline ja selle teostus kohati päris muljetavaldav. Kõik ülejäänu, sealhulgas nii tegelaskujud kui sõnum, nii väga mitte.
Oma olemuselt jääb „Avatar" mudilastele mõeldud muinasjutu ja ülimalt keerulise eriefekti vahepeale, mida on küll tore vaadata, kuid kinokunsti see ilmselt väga palju ei muuda.