Jõulud ja aastavahetus annavad aega külastada kultuuriüritusi, soovitan minna Pärnu kontserdimajja kontserdile, kus peale muusika saab nautida kujutavat kunsti.
Linnagalerii esitleb kolme värvilist maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib valida üksnes kunstinäituse, sest Pärnu linnagalerii esitleb kontserdimajas kaht väljapanekut, mida kindlasti vaadata tasub.
Kõikjale sobivad
Galerii peasaalis on välja pandud linnagaleristi Heli Tamburi ehismaalide näitus “Minu päikesemaad”. Tambur on esinenud näitustel väga pikka aega, aastast 1978. Ta on äratuntav oma iseloomuliku maalitehnika ja väljenduslaadiga. Enda kontseptsioonile toetudes on Tambur välja arendanud isikupärase stiili, sidudes tehnilise teostuse, pisut abstraktse lähenemise ning värvi ja faktuuri ekspressiivsuse.
Tundub, et koloriit on kunstnikule väga oluline. Peale lasuurse taevasina ja “safiirsinise mere” (näituse tutvustusest) on Tamburi maalide toonistik pastelne. Meenutades mingil määral fovismi, kus kasutatakse puhtaid värvitoone, rõhutades nende dekoratiivset kooskõla ja ilu.
Pindu, jooni, mahte ja värve lõimides ning sulandades loob Tambur pisut unenäolise, justkui auto- või rongiaknast nähtud piltide jada, millega tekib visuaalne kiiruse-liikumise illusioon. Peegeldused ja värvide sulandumisel tekkivad ornamendid on kõik vaataja teenistuses. Minu lemmikuteks kujunesid sel näitusel maalid “Beduiinid Araabia kõrbes” (seda pilti olen varemgi näinud) ja “Oliivipuu Renoir’ maja aias”. Esimene neist annab tunnistust sellest, et Tambur on tugev portretist, ja usun, et seda tahku kunstnikust oleks huvitav näha eraldi näitusel.
Heli Tamburi mütopoeetilised teosed on visuaalselt kaunid ning ahvatlevad vaatajat oma dekoratiivsuse ja kõikjale sobivusega.
Teine näitus, mis linnagalerii egiidi all väljas, on üles pandud kontserdimaja teisel ja kolmandal korrusel. Oma töid eksponeerivad Sirje Protsin Petersen ja Per William Petersen pealkirja all “1+1 on rohkem kui 2”. See haakub esmalt tutvustatuga selles mõttes, et Protsin ja Petersen tähtsustavad samuti värve.
Igal pildil oma lugu
Sirje Protsinil on väljas juba mitmel näitusel (“Võimumängud”, “Pöördepunkt”) eksponeeritud pildid, kus kunstnik on oma maalidel mänginud primaarvärvidega. Eri tooni punane (“Olek”, 2007, õli) ja sinine (“Veest” 2008, õli) on rõhutatud kollasega (“Hämarus”, 2009; “Ei kuule”, 2009) - värvigamma on rakendatud kunstniku mõtte, meeleolu ja emotsiooni edastamise teenistusse.
Maalil “Südameke” (2009) on Protsin punase värvi eri varjunditega suutnud edasi anda pildil kujutatu vastuolulise meeleolu, toeks hooküllane pintslitõmme.
Lillade toonidega maalitud tööst “Kaotajad” õhkub ängi ja pettumust, mis on lausa füüsiliselt tajutav. Lummavad kujutatud naisfiguurid oma ilus, valus ja inetuses.
Mõjus on Protsini maal “Igatsus” (2009), kus mere kaldal seljaga vaataja poole kükitava naise poos ja Protsini kasutatud värvid - kollaste pastelsete toonide eri varjundid kuni beežini - kannavad vaatajani mingi painajaliku hõllanduse.
Seevastu Per William Peterseni jõulisem värvivalik ja spontaanne lai pintslilöök ning muidugi iroonilis-humoorikas lähenemine kujutatavasse on põhjus, miks Taani kunstnik sel väljapanekul minu lemmikuks kujunes.
Värvidest eelistab Per William Petersen tugevaid siniseid, punaseid, pruune ja lillasid toone. Nende intensiivne koloriit rõhutab pigem kujutatava olemust või iseloomu kui pildist aimuvat emotsiooni. Nagu kunstnik on öelnud, ei paku ta lahendusi, vaid tõstatab küsimusi. Maalid kinnitavad seda väidet. Tegu on pisut grotesksete piltidega meid ümbritsevast elust ja inimestest, millel kohati on hoiatus (“Tagasitulek”, kus neoonpunasel foonil on kujutatud võidukalt tantsu keerutav naine) või koguni võõristusefekt (“Armastus metroos”, kus metroojaama pingil mehe põlvel istub miniseelikus naine, kuid kumbki vaatab eri suunda).
Peterseni pildid jutustavad lugu, kus keskseks kerkib inimloomus. Maalil “Sa parem osta minu poest” (2009) kujutatud poeomanikust naisest õhkub iseteadvust ja põhjendamatut ülbust. Väga kõnekas on portree “Võimuimeja” (2009), millel on kibestumisest kurnatud naine ning pildi vasakus nurgas õnnetu, ahastav mees. Mis lugu need näoilmed jutustavad, jääb vaataja otsustada. Halenaljakas on pildil “Mahl annab pikema eluea” (2009) kujutatud hallipäine, kortsuline vanadaam oma veripunaseks värvitud meelaste huultega kõrre abil mahla imemas. Situatsioonikoomika ja inimeste näoilmed on paljuütlevad ja tähendusrikkad (“Misjonärid”, “Saaremaa kuninganna”). Huvitav, kas uks, mille autor vaatajale avab, on äratuntava, vahetu kogemuse taaselustamine või on see midagi uut, mille kogemiseks peame kõigele vaatamata rõõmsalt edasi elama? Minge ja vaadake seda näitust!