Mitte segi ajada ansambliga Noorkuu

Armastus on tõsine teema. Eriti veel, kui inimene on varases teismeeas. Kõik tunded tunduvad siis tugevamad ja intensiivsemad ning igasugused kogemused vahetumad ja ainulaadsemad.

Hiljem muidugi selgub, et päikese all pole midagi uut ja kõik need meeletud emotsioonid, mis meie endi eludes omavad väga tähtsat kohta, pole universumi suurel skaalal sugugi nii uudsed, kui meile mõtelda meeldiks.

Umbes sama lugu on filmidega. Alguses tundub enamik linateoseid heana, kuid mõne aja pärast, kui silmaring on juba pisut avaramaks muutunud, jõuab meile kohale, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab ja originaalsus on kinokunstis asi, mida võib tikutulega taga otsida.

Ilmselt sellepärast on „Videviku saaga" põhiliseks sihtgrupiks varateismelised tüdrukud, kelle emotsionaalne spekter pole veel täielikult välja arenenud, ning paadunud romantikud, keda ei aita enam miski. Vähenõudlik publik, kes ei aja taga teravat dialoogi ja põnevat süžeed.

On poiss, Edward (Robert Pattinson), kes on vampiir, ja on poiss Jacob (Taylor Launter), kes on libahunt. Nende vahele paigutub surelik tüdruk nimega Bella (Kirsten Stewart), kes tunneb tõmmet mõlema poole. Kui Edwardi pildilt kaob, haistab Jacob oma võimalust, kuid nagu me juba laulusõnadest teame - vana arm ei roosteta. Õhus on igatahes pinget.

Kindlasti leidub neid, kes väidavad, et „Noorkuu" puhul on tegemist ainulaadse filmiga, sest libahundi, vampiiri ja sureliku vahelist armukolmnurka pole kinolinal varem ju nähtud, kuid see on ilmselge liialdus.

Suhete sasipundar jätab küll intrigeeriva mulje, kuid sellega asi piirdub.

Kõik need uskumatud võimed ja müstiline atmosfäär on ainult butafooria, mille abil üritatakse jutustada lugu, mis on juba ammu jutustatud. Tõenäoliselt on maailmas tosina kaupa vampiirikaid, mis on põnevamad, ja armastuslugusid, mis on südantlõhestavamad, kuid vaevalt leidub nende kahe žanri kombinatsioone, mis oleksid edukamad.

Ja see on ka ju omamoodi tunnustus.