Maag Hannes Vanaküla: sõber võib reeta, aga vaenlane ei reeda kunagi!

Hannes, kuidas Sa oma maagilisi raamatuid kirjutad?

Selleks, et mõista, kuidas see protsess toimub, meenutame natuke koolifüüsikat. Oleme õppinud, et ainel on nii ainelised kui ka lainelised omadused. Võime elektroni vaadelda kui osakest ja samas kinnitavad katsed, et elektron käitub kui laine.

Niimoodi võime katsete käigus kindlaks teha, et footon (valgus) käitub ka duaalselt. Täpselt sama seaduspärasus kehtib inimese puhul. Ta on indiviid ja samas sotsiaalne olend, üks osake inimkultuurist.

Inimkeha on tekkinud samast materjalist, millest koosneb loodus, universum. Inimene on universumist kui väike mudel, omaette eksisteeriv maailm.

Nüüd vaatleme inimese mõtlemist. Mõtlemist võime käsitleda ka inimese juhtruumina (juhtruum on koht, kus inimene analüüsib olukorda ja leiab hakkamasaamiseks kõige paremad lahendused).

Selleks, et elus hakkama saada, peab inimene suutma analüüsida kõiki looduse algenergiaid, algosakesi, aspekte. Meie nimetame seda osa ehk teisikut, mis tegeleb mõtlemisega, inimese valguskehaks. Kui inimene ei suudaks endast kõiki algenergiaid läbi lasta, laguneks ta koost.

Maagi pilgu läbi vaadatuna näeme, et valguskeha koosneb 12 tahust. Iga tahk jaguneb kolmeks osaks, keskel on värviline ruut ning kummalgi pool ääres asub üks süsteem. Iga värviline ruut juhib ühte meie teisikut. Igal tahul on lisaks kaks süsteemiosa, mida nimetame tinglikult kappideks.

Igal kapil on erinev arv sahtleid. Sahtlite arv sõltub tahu värvist. Ühel pool ruudu ääres on kapp, mis on seotud inimese individuaalsusega. Meie nimetame seda inimlikuks pooleks. Teisel pool on aga kapp, milles on inimese jumalik, väljaline pool.

Kui inimene on lülitanud ennast jumalikule mõtlemisele, ei taju ta ennast indiviidina. Ta tajub ennast väljana. Inimene mõistab, et ta on pidevas vastasmõjus looduse ja teiste inimestega. Ta tajub ennast kõikjal. Samamoodi nagu elektron on ühtlase pilvena tuuma ümber, on väli inimese isiksuse ümber ning mõjutab ümbrust.

Kas nendes teadmistes peitubki vastus sellele, kust tegelikult oma tarkusi ammutad? 

Jah, siin peitubki vastus. Häälestan ennast individuaalsest poolest jumalikku poolde. Olles häälestunud jumalikku poolde, ei taju ma enam inimesi, vaid süsteeme, inimeste bioenergiaväljasid.

Toon näiteks pruuni tahu. Pruuni tahu individuaalsel poolel on kapis kaks sahtlit: heade ja halbade asjade sahtel. Inimene liigitab kõik asjad enda jaoks heaks ja halvaks. Jumalik inimene liigutab oma tähelepanu individuaalselt poolelt ehk heade ja halbade asjade sahtlitelt jumalikku poolde. Kapil, mis asub jumalikul poolel, on 18 sahtlit.

Ma käisin kõik 18 sahtlit ükshaaval läbi. Selle käigus õppisin selgeks nais- ja meesaspektid. Alguses keskendusin ühele pesale. Kui mõistsin selle pesa olemust, hakkas sellest pesast valgus läbi voolama. Füüsilisel tasandil väljendus see uute ideede tekkimisena. Hakkasin nägema maailma teistmoodi.

Kui olin kõik 18 pesa aktiveerinud, tekkis tervikpilt. Pärast iga aspekti tundma õppimist, nägin välismaailma uues valguses. Nii hakkasin mõistma pere ja riigi toimemehhanismi. Panin kõik kogutud teadmised raamatusse kirja.

Kui mõni usin inimene mu raamatu «Mees ja naine» läbi loeb ning seal kirjutatut ka oma olemusega mõistab, võib ta luua oma partei, isegi riigi. Mõistmaks raamatus kirjutatud õpetusi, on vaja kasutama õppida kõiki 18 energiat korraga.

Mis hetkel veel käsil? 

Praegu uurin lilla tahu jumalikku poolt. Sealses kapis on 48 sahtlit. Nimetan neid tugipunktideks. Neid energiaid endast läbi lastes mõistan, kuidas toetuda loodusele, jõule. Tugipunktidest kirjutangi oma kolmanda raamatu.

Teoorias tundub kõik lihtne, aga praktikas on asi keerulisem. Teoreetiliselt võiks igast inimesest saada geenius, maag, suur valitseja, super leiutaja-avastaja vms, kui ta suudaks ennast jumalikku poolde ümber häälestuda. Selleks aga, et muutuda jumalaks, tuleb loobuda inimlikkusest.

Et geeniuseks, suureks valitsejaks või miks mitte ka jumalikuks saada - mida selleks tegema peaks? 

Esimese asjana oma jumalikul teel peab inimene vastu hakkama ususüsteemile. Usk (meil on selleks kristlus) hoiab inimeste mõtlemist kinni, takistab inimestel muutuda jumalikuks. Kui inimene muutub jumalikuks, võib ta ohtu seada süsteemi heaolu.

Lisaks sellele, et usk ei lase meil häälestada jumalikku poolde, püüab ta inimesed allutada endale. Kristlus allutab inimese läbi selle, et blokeerib inimliku poole pesades ära terve süsteemi peale ühe pesa.

Näiteks heade ja halbade asjade süsteemis blokeerib ära heade asjade pesa. Nüüd näeb inimene igas asjas ainult halba. Siinkohal on tüüpnäiteks Interneti kommentaatorid, kes peavad kõike maha tegema. Selliseid ususüsteemi poolt allutatud inimesi kutsume lammasteks.

Ka mina uskusin alguses, et kristlased on head, sest kõik rääkisid sedasi. Kui minu kogemused kristlastega osutusid aga ainult negatiivseteks, ei uskunud ma enam kirikut ning vabanesin esimesest takistusest.

Kas suurimaks takistuseks jumalikul teel on tõepoolest vaid kirik ja kristlus?

Ei, teine takistus on see, kui peame raha iseseisvaks väärtuseks. Vabanesin ka sellest. Omal ajal teenisin piisavalt raha, aga see võeti mul alati käest ära. Olen kaks korda suutnud koguda raha, mille eest soetada isiklik eluase, kuid mõlemal korral on leitud meetod, kuidas see minu käest kätte saada.

Seepärast kadus mul huvi raha teenida. Rabelen täpselt niipalju, et oleks süüa ja katus pea kohal. Selle läbi, et kadus huvi raha vastu, vabanesin teisest takistusest ning hakkasin nägema tegelikke väärtusi. Ma asendasin raha mõtlemisega. Minu jaoks on väärtus maailmakirjeldus.

Kolmandast piirangust vabanesin tänu «Selgeltnägijate tuleproovile» ja Mihkel Kärmase saatele. Kuna need kaks saadet lõid minust negatiivse pildi, hakkasid lambad mind vihkama. Vihkamine aga hävitab. Nad hävitasid minu inimliku poole.

Ma tahtsin aga edasi elada. Ilma bioenergiata inimene muutub depressiivseks ja lõpuks tapab enda. Tajusin bioenergia langust  ega tahtnud muutuda depressiivseks inimeseks. Et seda vältida, hakkasin muutma enda mõtlemist. Mul oli seda hea teha, kuna ma polnud enam kinni ühiskonna poolt antud elurollis. 

Kust ammutasid jõudu ja uut energiat?

Jumalikult poolelt leidsin võimaluse ammutada bioenergiat otse loodusest. Mulle ei läinud enam korda inimeste arvamus, sest sain ligi palju suurematele ressurssidele, kui inimeste käes tervikuna hetkel kokku on.

Tavaline inimene soovib, et teised inimesed tast hästi arvaksid, sest positiivne suhtumine toidab inimese isiksust, kasvatab. Mina ei vaja enam teiste inimeste kujustust, et olla isiksus. Ma loon ise enda isiksuse, sellise, milline tahan olla.

Lambad on saanud käsu mind mõttetuks kujustada ehk hävitada. Toimub kahe jõu kokkupõrge. Selle protsessi käigus mõistsin, kuidas ajaloos suured isiksused kujunesid. Muster on kõigil üks.

Võtame näitena Tšingis-khaani. Ta  oli ori. Temasse suhtuti negatiivselt, teda alandati. Tavaline inimene murdub ja muutub lambaks. Tšingis-khaan ei andnud alla, vaid muutus jumalikuks inimeseks. Ta leidis ühenduse loodusega ja sai ammutada elujõudu otse planeedilt.

Nüüd tekkis Tšingis-khaani ja rahva vahel vaimne sõda. Kuna sõda kulutab energiat, hakkasid mõlemad pooled seda kaotama, ainult et inimesed ei saanud seda kuskilt juurde. Tšingis-khaan ammutas looduselt uut ressurssi juurde.

Ühel hetkel olid inimesed paratamatuse ees. Eluenergiat polnud, aga Tšingis-khaanil oli. Nüüd olid nad tema heakskiidu saamiseks sunnitud teda teenima hakkama. Ega asjata inimesed taha juhile meeldida: kellesse juht positiivselt suhtub, seda ta ka toidab.

Ma tean, et on veel piiranguid, mis takistavad saavutamast täiuslikku mõtlemist, aga mul on head abilised: ususüsteem, sortsid ja lambad. Nad teevad kõik selleks, et tappa minu inimlik pool, et ma saaksin sündida jumalana.

Lõpetuseks tahan öelda: sõber võib reeta, aga vaenlane ei reeda kunagi!