Vaiko Eplik: Claire´s Birthday on surnud, aga ta hing on rahutu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Claire´s Birthday aastal 2000: Siim Mäesalu, Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Margus Tohver ja Ivo Etti
Claire´s Birthday aastal 2000: Siim Mäesalu, Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Margus Tohver ja Ivo Etti Foto: Hele-Mail Alamaa

Kunagine menubänd Claire´s Birthday tähistab ansambli debüütalbumi «Venus» ilmumise kümnendat aastapäeva 13. veebruaril Tallinnas ja 19. veebruaril Tartus toimuvate kontsertidega. Tähtsa päeva puhul vastasid bändi ajalugu ja kõike Claire´s Birthdayd puudutavat lahates bändi tuumikliikmed Vaiko Eplik ja Jaan Pehk.

Kui nüüd vaatate seda asja, siis kuidas «Venuse» plaat on ajale vastu pidanud? Uusversioonis on vist lugude järjekord teine ja mingid muudatused on uues versioonis võrreldes originaaliga veel? Kas eelmisel korral ei jõudnud asi päris kunstilise tervikuni?

Jaan Pehk: Vaiko oli pimesoolega haiglas kümme aastat tagasi kui plaadi järjekorda kokku pandi ja siis produtsendid panid «Venuse» esimeseks, mulle öeldi et Vaiko on asjaga kursis. Si**a ta oli, aga, noh hea plaat ikka, ükskõik mis järjekorras need lood on.

Vaiko Eplik: Eks ta suht kiiruga välja tuli omal ajal. Ega meil kellelgi eelnevat kogemust polnud - ümbrist nägime alles esitlusel ja masterit ei tehtud praktiliselt. Agahea et ta olemas oli, rõõm oli ikka suur.

Nüüd siis teisel ringil teeks nii, nagu plaan oli jah?

VE: Kas just seda. Ikka veidi teisiti, see on nagu reissue ikkagi.

Miks CB omal ajal üldse laiali läks?

VE: Kõrini sai. Meid ikka solgutati jubedalt igasuguste bisnesmänide poolt ja kaua sa jaksad nühkida ülesmäge. Mingi kuus aastat pidasime vastu, tegime Eestis inglise rokki, no ei suutnud enam endale ette kujutada, et see kuhugi viib.

JP:
Mingil hetkel avastad end kuskil imagoloogi juures, kes küsib mis su lemmiktoit on...


Tegelikult ka?

JP: Me käisime ju Eurovisioonil, kas pole ilusamat lõppu ühele bändile

VE: Oi, jumal, kogu see eurovärk on veel omaette draama.

JP: (naerab) Tõime kaasa needuse, millest Sandra lõpuks eelmisel aastal Eestimaa päästis.

VE: Tegelt laiali läksime juba enne eurovisiooni. Surnud bändiga Riias ja siis rahvavaenlane number üks. Ei olnud toredad ajad.

Nii dramaatiliseks ei läinud asi, et oleks tahtnud pilli üldse nurka visata?

JP: Nii hull see asi ka polnud.

VE:
Mingitel hetkedel küll, kui näiteks kodust välja ei saanud minna ilma, et sind ähvardataks. Aga õnneks tuli Koer, sai pinged maha.

JP: Mind ähvardas Krahlis see inglise tross David Haradine, kes mängis mingit EMI kõva käppa.

VE: See oli ka «lahe» mees muidugi. Mingi kunagine Transvision Vampi transamees ja klassikaline kitarrist, kes tahtis meid signida. Üks paljudest troppidest. Hiljem oli ta narkokelmuste eest krimikroonikas.

JP: Ütleme nii, et selle CB niiöelda kuulsal perioodil ikka õppis inimeste kohta nii üht kui teist.

VE: Me olime ikka väga naiivsed ja noored ja seda kasutati ära igal sammul, vereimejate parv oli ümber kogu aeg. Mina olin 18 ja Siim 15?

JP: Oi jah.

VE: CB-st rääkides tuleb aru saada et me tõesti uskusime, et kõik on võimalik ja et kõik uksed on valla .Aga kui ühel hetkel kohale jõuab, et mingit läbilööki ei tule, siis ongi kõik.

 

Miks ükski neist suure suuga plaadilepingute lubajatest siis lõpuks teiega lepingut ära ei teinud?

VE: See asi lõppes sinna, kus CB oli kaelani võlgades ja keegi ei tahtnud bändist enam midagi kuulda, isegi narkokelmidest lõngused kadusid ära mingil hetkel ja viimane album salvestati ja miksiti kahe päevaga, sest raha polnud. Kui poleks eurovisioonile läinud, poleks keegi välja andnud seda.

 

Te olite ju ikkagi üsna popid, plaati ju ikkagi osteti?

VE: Esimene plaat müüs jah, aga siis läks plaadifirma pankrotti. Teist plaati osteti mingi alla saja vist. Kontserte tegime kogu aeg nii-öelda võluubade eest. Maksti kontsertide eest küll, aga meie raha eriti ei saanud, ma ei tea, kuhu see läks.


Mänedžmendi töökulu oli nii suur ?

VE:
Meil oli mänedžer ja kui selgus, et tema tegevuse tagajärjel on tekkinud ilged võlad, otsustas ta profisuusatajaks hakata ja kolis Otepääle. Maksime aastakese tema tehtud võlgu tuuritades kultuurimajades ja läksime laiali.


Aga midagi jäi ikkagi kripeldama ju? Muidu ei prooviks nüüd uuesti...

VE: Ega me ei proovi ju uuesti, meil on lihtsalt juubel.

JP: See on juubelikontsert.

VE: Me tahame ikka auga lõpetada ja tähistada ammuseid aegu, viimane kontsert oli meil mingis Riia keldriklubis 11le inimesele. Mängisime üle kahe tunni, rahvas sõi ja jõi, vahepeal plaksutati.

JP:
Valgas sõime friikartuleid peale Eurovisiooni.

VE: Glamuur missugune. See lõpp oli ikka halb.

Pelgate kah natuke neid kontserte? 10 aastat möödas ikkagi... mine sa tea... esiteks see, et kuidas meeldib inimestele ja teine asi see, et äkki hakkab endale asi ikka nii meeldima, et tuleb sõna murda ja veel kontserte anda?

VE: Ega väga ei pelga. Loodame ainult, et inimesed tulevad kontserdile.

JP:
Mul on küll veits juba närv püsti aga mitte mingi hoomamatu närvihaige a siuke liblikaline ootusärevus.

VE: Proovid on küll imelikud olnud. Ei mäleta lugu üldse ja sekund enne refrääni käed ise leiavad õige koha. Keha mäletab. Ja Margus on elu vormis.

Mida te ise muidu sellest reunionite-värgist arvate? Viimastel aastatel on see ikka väga tavaline, et kunagised menubändid kokku tulevad. Mis selle taga on?

VE: ma arvan see on alati olnud, lihtsalt mingid meievanuseid huvitavad bändid on viimasel ajal reunioni-ealiseks saanud a la Pixies ja MBV. Ise ootan, et Borax tuleks kokku. Ja Zriamuli.

Te mõlemad olete igasuguste muusikaprojektidega pidevalt hõivatud ja Jaanil tuli just plaat välja – kuidas te selleks taaskohtumiseks aega leidsite?

VE: Me Jaaniga oleme ikka juba kaua sel teemal sosistanud. 2007 oli bändi sünnipäev vist, selle magasime maha.

JP: Või 2008...

VE: Alguses oli idee teha mingil suvalisel peol nii, et karata lavale ja pärast mängida lolli, et meie ei tea asjast midagi, aga see oleks vanade fännide narrimine. Eeldusel, et neid on.

Mis arvate, kas kontserdi tulemusena tekib uus fänne ka, kes nüüd esimest korda CB-d näevad ja kuulevad?

VE:
Ma tean, et on esmakursuslasi kes pidudel kuulavad seda plaati, nemad vist omal ajal ei saanud kontserdile tulla. Tundub, et plaadi kuulajaskond on sama vana kui siis.

JP: Teine plaat, «City loves» on millegipärast esimest korda elus Laseringi toppi tõusnud.

VE: Mnjah. Huvitavad arengud. Kindlasti on neid, kes uudishimust tulevad vaatama, et mis seal siis nii väga oli.

Mängite kontserdil kogu plaadi algusest lõpuni läbi?

VE: Mitte päris, kõiki lugusid ei viitsiks ikka mängida. Tahaks teiste plaatide pealt kah teha lugusid ja ei viitsi mingit Luis Fernandot näiteks mängida. Ega ei saa aru küll praegu, miks ta plaadile sai. Väga kaua setlistis ei püsinud antud pärl. Meil oli muidugi nii ropult palju lugusid et repertuaar muutus nädalatega.

300 lugu nagu Üllar Jörbergil?

VE: Vähemalt. Me tegime oma eksistentsi jooksul igal pühapäeval proovi, ainult paar korda kõigi aastate jooksul jäi ära. Igas proovis tegime kaks-kolm uut lugu, vahel rohkem. Mul on kassettide peal proove, pooli lugusid ei ole nagu kunagi kuulnud. Meil on ikka avaldamata albumeid kah.

Me tegime ühe sellise «Future is now» stiilis albumi veel, mis on avaldamata. Aga kes see jõuab tegeleda, praegugi planeerime Eliidi live-plaati juba kolm aastat. Kunagi ilmub tõenaoliselt plaat Claire´s Birthday «Leftovers». Seal siis paremik peal avaldamata asjadest. Osad parimad lood on välja jäänud plaatidelt. «Eric Forrester III»  jne. Live-salvestisi on umbes tosin, pluss veel VHS-idel 5-6 tundi materjali.

Et sisuliselt ikkagi CB elab vaikselt edasi, tiksub aega täis et aga uuesti jälle lavale tulla kah ?

VE: Ei ela ta midagi. Umbes kuu aega elab, aga ta suri nii ebameeldivalt, et ta vaim on rahutu.

Umbes 10 aastat tagasi ütles Jaanus Nõgisto ühes telesaates, et lemmik noor bänd on Claire´s Birthday, sest selle bändi energia meenutab talle algusaegade Ruja oma. Kommentaarite äkki?

JP: Oli jah, mul on endalgi see meeles. Noh, sellest energiast saime ise ka aru ja ega paha ju pole kui kiidavad.

VE: Me Jaaniga oleme küll Ruja ja Queeni fännid. Olen Ruja live-salvestusi kuulnud ja laval oli see bänd ikka kuum. Suhteliselt punk isegi.

JP: Nüüd nendes proovides, mis viimase kuu jooksul on toimunud, tuleb ikka mingi de ja vu sisse - kuidagi meeldivalt toimib asi.

VE: Proovid on jah huvitavad. Täitsa mingi keemia on nagu õhus.

JP: Nagu polekski kaheksa aastat vahepeal mitteproovi teinud.

VE:
Just.

Oli midagi rasket ka selle proovidega uuesti alustamise juures ? Keegi polnud vahepeal tundmatuseni muutunud olemuselt ?

VE: Mõne mehega pole peaaegu et rääkinudki niikaua.

JP: Olemuselt on ehk kõik veits targemad mulle tundub.

VE: Ütleme nii, et nii mõndagi on muutunud (naerab). Paremuse poole.

Olete rahulikumad nüüd ja jalaga uksi lahti ei löö enam ?

VE: Eh, me olime ikka jube pretensioonikad siis, pingutasime selle Eesti Oasise teemaga üle.

JP: Aga see oligi lahe, sest Vaiko tegi nii häid lugusid, et ega kellelgi midagi kobiseda ka polnd, ikka peljati veits. Meil oli see kooslus ju ka diip - Vaiko ja Margus ajasid seda ülbet rida, mina olin mingi niisama suu kinni vahtisin mis toimub - Ivo vahtis ka niisama ja alaealine Siim aint naeratas selle kõige peale, lokid lehvimas.

VE: Kooslus oli jah suht dünaamiline. Me tahtsime olla teistmoodi, vastanduda kogu sellele Eesti asjale. Eks see oli jube ka, mis siis muusikaliselt toimus. Impulss oli olemas, me nagu mässasime või nii.

Nüüd on ümbritsev muusikaline maastik paremaks muutunud?

VE:
Väga. Hirmus hea on Eesti muusika praegu.

Millest see tuleneb?

VE:
Meil on lihtsalt vabam ja huvitavam uus põlvkond kohal ja eelmised on head tööd teinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles