Reedel kell 17 avatakse Pärnu kunstnike majas näitus "Peeter Allik ja aasta 1988", mis oleks pidanud esialgu avanema avatud noortekesksuse klubi-kohviku IN galeriis.
Toomas F. Aru viis näituse teise kohta
/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
18. veebruar 2010, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Et ma olen nii rõve inimene ja noortekeskusesse ei kõlba, viisin selle näituse kunstnike majja," ütles näitust korraldav noorsootöötaja Toomas F. Aru, kelle ees sulges Pärnu avatud noortekeskus läinud nädalal ukse.
Neli aastat pärast 1984 on realiseerunud postapokalüptiline õudus. Värvides domineerivad pruun ja hall. Inimesed on eranditult halvamaitseliselt riides ja koledate soengutega. Enamik eestlasi käitub joviaalselt, hämatakse midagi IMEst ja vabadusest.
Kõikidel on käes sinised plastist õllekanistrid 3-, 6- või 9-liitrised, millel ilutseb sinimustvalge kleepekas. On üleüldine liputamise, lehvitamise ja laulmise aeg.
Toitutakse ainult suhkruvatist ja vahvlitest, teisi toiduaineid pole. Kuulus Edgar on sada kilo kõhnem ja sada aastat noorem, veel häbelik ja mitte ümbritsetud glamuursete naistega.
Kokkuvõttes: kogu reaalsus on nihestunud areaalsuseks, mille põhjusi võib otsida halbadest kemikaalidest, mida sisaldavad suhkruvatt, vahvlid ja kahtlase väärtusega õlu, ja kui siia lisada veel hulgaliselt sõjaväest rahva hulka liikuvat kiiritusvastast ainet tareen, võiks nimetada kogu seda aega areaalsuse provokatsiooniks.
Peeter Alliku abstraktne näitus jääb kunstnike majas (Nikolai 27) avatuks 28. veebruarini.