Andrus Vaarik: Jan juhib inimesed kultuuri juurde

Islandlase Bjarni Haukur Thorssoni monotükk räägib sellest, kuis mees saab isaks ja on «Ürgmehe» mõtteline järg. Mängivad kas Jan Uuspõld või Alo Kõrve.

Kuidas jäite rahule esietendusega?
Nüüd hakkab seda lavastama publik ja selgub, mis töötab ja mis mitte. Hakkame temposid-rütme seadma ja vaatame, mida kärpida või süvendada. Aitäh esietendusepublikule, nad osalesid väga vajalikus loomisprotsessis. Jan registreeris publiku reaktsioone ja reageeris väga täpselt.

Kas publiku toob etendusele Jani nimi?
Teda tullakse vaatama imago pärast, ükskõik, mida ta teeb. Hea oleks, kui see mida ta teeb, oleks kultuurne ja korralik. Aga samal ajal tulevad Jani vaatama inimesed, kes pole hardad teatrisõbrad, kelle meelelahutuseelistused on teistsugused. Selles mõttes on Jan selline integratsiooni saadik, ta ühendab ja toob teatri juurde gruppe, kes võib-olla oma mõistusega ei lähekski teatrisse.

Seepärast eriti peab jälgime, et Jan ise ja lavastus väga ei püüaks väga publikule meeldida. Publik on oma soovides anarhiline ja näitleja soov publikule meeldida võib tipneda sellega, et tükk moondub labaseks. Huvi Jani vastu võib-olla pole kõige kultuursem, kuid tänu sellele juhib ta inimesi kultuuri juurde.

Mis vahe on selles etenduses Jan Uuspõllul ja Alo Kõrvel?
Tekst 80% sama ja ja lavastuse joonis on tihtipeale ka. Alol on oam esietenduseni veel nädal jäänud, aga tundub, et tema variant tuleb isiklikum ja võib-olla isegi liigutavam. Võib-olla mitte nii säravalt tulevärgiline kui Jani oma.

Janil oma publik ja Alol jälle oma ja need pole võrreldavad. Kumbki ei tee paremini või halvemini. See on isiklik žanr, paratamatult tegija nägu, kus ei saa olla midagi «valesti». Mehed on mõlemad erinevad ja väga head. Kellele etendus meeldib, võiks kindlasti vaadata mõlemat varianti. Ajanappuse tõttu on meil Aloga töötamisel abiks Uku Uusberg.