Sel kevadel valmistub Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli lõpetama XXIV lend, kelle töödest on seni osa saanud peamiselt Tallinna publik.
Pähkel oli noortele liiga kõva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugalas Hendrik Toompere juuniori lavastatud Tom Stoppardi «Arkaadia» pakub ka laiemale vaatajaskonnale võimaluse tulevasi näitlejaid lavalaudadel näha, sest seda mängitakse mitmes linnas.
Näidendi sündmused leiavad aset paralleelselt kahel ajatasandil ühes Inglise maamõisas, mis on sajandeid kuulunud kõrgaristokraatide perekonnale.
Käsitletavate teemade hulk on suur ning kohati teaduslikult kuivaks muutuvale tekstile annab värvi tegelaskond. Peaaegu igaüks üritab määratleda maailmakorda oma ideede ja teooriate abil. Käsikäes inimlike tunnetega leiavad eri arusaamad ka erineva vastukaja.
Soov olla tunnustatud
Kujutatavad ajastud on erisugused. Kogu etenduse jooksul muutumatuna püsiv lavakujundus kontrasti välja ei too, küll aga teevad seda kostüümid. Siiski kujuneb määravaks näitlejatöö.
Ei saa tunnustamata jätta noorte innukust, mida Stoppardi keerukas tekst ka eeldab. Raskesti tabatava mõttemaailmaga tegelaskujude lahtimõtestamine vajab paraku midagi enamat. Kõige rohkem näib tegelasi iseloomustavat oma mõttelaadi pidev pealesurumine, milles peitub soov leida ülejäänud ühiskonna tunnustust.
Osatäitmised erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Selgelt domineeris XIX sajandist pärit tegelasi kehastanud seltskond, kes suutis rahuliku tempo juures vaatajale olulised niidiotsad kätte anda.
Atmosfäär vaheldus
Kõige loovamalt olid rollile lähenenud Sandra Üksküla Uusberg (Leedi Croom) ja Mikk Jürjens (ülemteener Jellaby). Nemad oma mängleva kergusega lasid üldiselt valitsevas kaoses ka mõnel valguskiirel paista.
Vahelduva eduga tagasi tänapäeva lainele minekul asendus romantismihõnguline atmosfäär järsult ahistavaga, ähvardades tasapisi üles ehitatud pilti taas kildudeks lüüa. Olulisemaid tegelasi kehastasid Kertu Moppel (Hannah Jarvis) ja Marko Leht (Bernard Nightingale). Nende vaidlushimuline vestlus minevikusündmuste tõepärasuse üle kujutas endast kiirkõnes ajalookursuse läbimist, mida oli pehmelt öeldes keeruline jälgida. Arusaamisest rääkimata.
Kahe koosseisuga mängimine annab paljudele võimaluse kehastada eri tegelaskujusid eri ajastutest ning seda võiks võimaluse korral eraldi analüüsida. Kindlasti aitaks korduv vaatamine sisu paremini mõista.
Etenduse jooksul tuleb kõne alla mitu rohkem või vähem tuntud isikut, keda me laval kordagi ei näe. Salapära lisab muusika, kuid põnevusmomendid jäävad kahjuks lahjaks.
Paras pähkel
Üheks XX sajandi tähtsamaks teatritekstiks nimetatav näidend oli tudengitele kindlasti paras pähkel, kuid suure publiku ette tulemine eeldab siiski põhjalikumat eeltööd.
Toompere sõnul sobib selle lavastuse ajal saalis istuda ka inimesel, kes pole kordagi elus raamatut kätte võtnud. Võib-olla tõesti, sest niisugusel inimesel puudub erinevate tekstide mõtestamise kogemus ning seega ei mõju ehk ka Tom Stoppardi «Arkaadia» talle arusaamatu targutusena.