Marvi Volmer näitab rõivategu

Väljas on 13 nüüdisaegses teostuses rahvarõivast, kokku on esindatud Pärnumaa üheksa kihelkonna rahvariided, lisaks Halliste kihelkond ja Ruhnu ning Kihnu saar.

Etnograafiliste rahvariiete valmistaja Marvi Volmer usub, et püsime uue rahvusliku ärkamise lainel. “Vahepeal oli rikastumise buum, aga nüüd hakkab see pöörduma,” usub ta. “21 aastat oli vaja rahvariiete valmistamise kursusi, et saada ring peale kõikide Pärnumaa kihelkondade rahvarõivastele – iga kihelkond on oma nägu.”

Hulk kollektsioone

Tihti pöördutakse Volmeri poole palvega: “Palun tehke mulle rahvarõivad!” Koolitajana keelitab ta ise tegema ja soostub kõigiti aitama. “Mulle meeldib inimeste seltskond, pealegi on oma tehtud töö palju väärtuslikum. Inimene hoiab neid rõivaid palju paremini. Need kestavad kauem,” räägib ta. Hiljem selgub, et paljud saavad rõivaste valmistamisega väga hästi hakkama.

Huviline tuleb tihti rahvariiete valmistaja jutule ja küsib, missugused riided on Pärnu riided. Volmeri meelest on loomulik, et inimesed ei tea seda. Tema teab ja õpetab neid rõivaid tegema alates 1989. aasta sügisest. Neil aastail kooti Sindi tekstiilivabrikus rahvarõivaseeliku kangast.

Kui osa Eesti rahvast lubas vabaduse nimel hakata kartulikoori sööma, tegid 40 pärnulannat endale ja oma lastele rahvariided. Valmistati Pärnu, sekka Pärnu-Jaagupi, Vändra, Tori, Risti ja lastele Lihula rõivaid. Vaimustus oli suur. Hiljem kolisid kursused Volmeri koju.

Huvi rahvariiete ja nende valmistamise vastu on Volmeri arvates kasvanud, eriti tänu laulu- ja tantsupidudele. ”Nüüd olen end 14 aastat koolitanud, et edasi anda rahvarõivamaailma kirjaoskust,” märgib ta.

Kuna kursuslased on teinud väga paljude eri kihelkondade riideid, avanes Volmeril hea võimalus kutsuda need tagasi. Teadmiseks, et need esemed on etnograafiliselt täiesti õiged. Sellise näituse võib välja panna ainult Eesti Rahva Muuseum oma kogu põhjal, sest tänapäeva Eestis pole kusagil mujal valmistatud nii suures valikus rahvarõivaid.

Etnograafiamuuseum eksponeerib vanu esemeid, aga Koidula muuseumis on näitusel uued etnograafilised rõivad. Tegu on uute materjalide, ent etnograafiliselt läbini autentsete mustritega.

“Niisugust näitust, kus on väljas kõikide Pärnumaa kihelkondade naiste rahvarõivaste näidised, nii sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsed kui praegused, pole enne olnud.Halliste ja Karksi olid varem Pärnumaa kihelkonnad,” selgitab Volmer. Väljas on nii tema enda kui kursuslaste näputööd.

Meremeeste abikaasad

Toreda rõhu annavad rahvarõivastele kirjud põlled, juhib Marvi Volmer tähelepanu. Niisugused põlled olid omal ajal ja on praegugi hinnas, sest neid ei liigu eriti. Ehkki lilleline sitsriie on üsna odav, pole seda saada. Vanasti toodi põlleriideid üle mere kaugetelt maadelt. Toojateks rannakülade naiste meremeestest abikaasad.

Sama teed pidi jõudsid siia kuldkardpael, siidipaelad, pitsid ja litrid. Kõiki neid kasutati, sest naine tahtis ikka ilus olla ja sookaaslastest erineda.

Põllesid toodi Venemaaltki nagu Vene rätikuid, idanaabritelt on eestlased üle võtnud rahvariiete juurde kuuluvad villased roositud rätid. Valge linane pilutatud või narmastatud põll oli tavaline ja omatehtud.

Volmer on hoolega populariseerinud kirjusid põllesid. Ta on jaganud kursuslastele riidetükke oma põlleriidekastist. “Korjan põlleriideid. Kui on vaja, siis on võtta. Olen neid suutnud varuda, kui kusagil silma hakkab,” mainib ta.

Näitust uurides selgub, et Eesti naine on pidurõivais alati ehitud: igal modellil on rinna peal punaste silmadega prees, kaelas kaelaraha või kodaratega rahadest paater. Paljude kaelust ehivad Pärnu kihelkonna sõled. Õiged ehted peavad olema õige riide peal, kinnitab Volmer. Kui pidurõivais naisel pole ehet kaelas, mõjub ta nagu täpita i-täht. Seda tasub kollektsioone vaadates silmas pidada.

Paatreid tehti tsaariajal Nikolai peakujutisega rahadest, sulatati neile kodarad ümber, kasutades parajasti käibel münte. Viimane võimalus on praegu teha paater Eesti viiekroonistest. Peagi muutub see raha ajalooks. Küllap näeb see välja uhkem kui euromüntidest tehtud paater, usub Volmer.

Miks on Pärnu seeliku allääres valged hambad? Volmer ütleb, et riidest “hambad” tehakse ühekaupa ja käsitsi ning neid nimetatakse hundihammasteks. Vanal ajal oli hunte palju ja nad tulid vahel õue. Naised mõtlesid välja, et kui lisada seeliku alläärde hästi palju valgeid hambaid, paneb hunt plehku.

Naiste kabimütsid on Volmeri andmeil laen kuningaõukondadest nagu kogu pidulik riietus. Ja vamps on kampsun-jakk.

Parim osa eestlastest

Muuseumis on väljas põhiliselt abielunaiste rõivad, aga ka näiteks kahe vallalise nooriku rõivad.

Volmer juhib tähelepanu Audru neiu rõivastusele: Audru kihelkonna naised kandsid kolme silmadega preesi. Selline arvukus on erakordne: kaelas kanti tervet varandust. Järelikult on see kant nii rikas olnud.

Neiu ja naise vahe seisnebki selles, et naisel on põll ja peakate, neiul need puuduvad.

Ruhnu naise rõivaste taga seinal on Ruhnu mehe, naise ja laste vestid. Need on Marvi Volmeri õmmeldud: tehtud Pärnumaal elavatele ruhnlastele Kihnu-Ruhnu mängudeks spetsiaalselt vesti tarvis kootud triibukangast. Volmer juhib tähelepanu vestide kurrutatud puusaosadele ja kukesabale tagaküljel. Armas ja koomiline detail.

“Enesele rahvarõivaste tegijad on eriline ja väljavalitud seltskond – parim osa eestlastest,” leiab Volmer. Nende seas on olnud mehigi ja juhendaja silmad lähevad märjaks, kui ta nende hakkajate peale mõtleb.

Volmer arvab, et on pärinud käsitööande oma vanaemalt. Käsitööd mõistavad teha paljud, aga kõigil pole soont seda oskust edasi anda, õpetada. Selleks läheb vaja kannatlikkust. Marvi Volmeril seda jätkub.