Lapsepõlveunelm Sansibar, milles ei pea pettuma

Korralikke pearätte kannavad tihti ka väikesed tüdrukud.

FOTO: Liisa Tagel

Sansibar on mulle alati kõlanud kui midagi «Tuhande ja ühe öö» muinasjuttudest, saar keset sinavat India ookeani, kus soojas õhus heljub magus vürtside lõhn, kõlavad mošeede palvekutsungid ja kõikjal võib näha märke seal elanud sultanitest.

Sansibarile jõudmine ei röövinud kübekestki tema võlust ja see, mida ma araabia muinasjutte armastava, ent Ida-Aafrika ajaloost mitte just kuigi palju teadva tüdrukuna ette kujutasin, osutus tõeks.

Sansibar on tegelikult saarestik, Tansaania ühendvabariigi poolautonoomne osa, kuhu kuulub Unguja saar (seal on Sansibari linn), Pemba saar ja veel ligi viiskümmend väikest saart. Nendel saartel on end aga lisaks mitmele kohalikule hõimule eri aegadel sisse seadnud kõikvõimalikud kaupmehed araabia maadest, Indiast ja Hiinast, portugallased, kes tõid 15. sajandil saartele kristluse, Omaani sultanid, kes rajasid pealinna, ning britid, kelle võimu alt 1963. aastal vabaneti.

Praamiga saab Tansaania suurimast linnast Dar es Salaamist Sansibarile kõigest paari tunniga, lennukiga sealtsamast muidugi veel kiiremini, rahvusvahelise lennuga saabudes sõltub kõik stardipaigast – valikuid on palju.

Sõit praamiga üle India ookeani võib mõnikord päris korralikult läbi raputada – minagi sõitsin sinna kõrge lainetusega päeval (kiirpraamiga maksab see lõbu 35 dollarit), ent meritsi lähenemisel on oma võlu. Kindlasti kohtab kolmnurkse purjega kalapaati – väidetavalt araabia päritolu dou’d. Kuigi Sansibar on sukeldujate paradiis, eelistasin mina truuks jääda oma tuhande ja ühe öö fantaasiale ja seljakotiränduri eelarvele ning sukeldusin linna, mis algab kohe sadama kõrvalt. Taksodest tasub lihtsalt mööda kõndida – autodel pole kitsastel tänavatel nagunii ruumi.

Sansibari linnas on haruldane kivist vanalinn, Kivilinn nimeks. Tegemist on Ida-Aafrika ühe tuntuima ajaloolise mälestusmärgiga ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kivilinn rajati 19. sajandil, mil Sansibaril andis tooni Omaani sultanaat, see on kivist majade labürint, unikaalne kompott, kus kajastub kõik see, mis mõjutanud kohalikku suahiili kultuuri – arhitektuuris näeb araabia, Pärsia, India ja Euroopa mõjusid.

Enam kui hoonekomplekse endid teatakse aga nende uksi, näiteks leidub Imede Maja nime kandvas palees uks, mis kannab tiitlit «Tõenäoliselt Ida-Aafrika kõige kaunim nikerdatud puu-uks».

Imede Majas asub muuseum, ent see ja veel mitmed vaatamisväärsustena brošüüridesse kantud paigad jäävad siinkirjutaja meelest Kivilinna tänavate võlule tublisti alla. Kivilinn ei ole suur, ent see-eest kaootiline ja kitsas ning suuremalt jaolt ei ole see heas korras, kõik see aga on lummav.

Päeval tukuvad Kivilinna kitsastel tänavatel nii kassid kui ka mehed, naised veedavad aega rohkem liikudes.

Enamjaolt neljakorruseliste majade esimestelt korrustelt leiab lugematu hulga pisikesi poode. Pisukese suahiili keele oskusega saab kõikjal hakkama. Kuigi ametlikult on nii Tansaanias kui Sansibaril kaks riigikeelt, räägitakse inglise keelt üsnagi kehvalt.

Sajandeid oli Sansibar paik, kust suundusid ookeanile laevad täis orje, kulda, elevandiluud ja vürtse. Jäänud on sellest loetelust õnneks eelkõige viimane – Sansibaril kasvatatakse nelki, kaneeli, muskaatpähklit, musta pipart ja vanilli ning kohalikult turul ringi jalutades võib kõike seda oma ninaga tunda. Seda muidugi juhul, kui ei juhtu vürtsilettide juurest kogemata kohe kalahalli juurde, see lehkab nagu ühele soojale paigale kohane, ent kinnitab samas, et restoranides ootavad ilmselt huvitavad palad.

Ookeani äärdepaigutatud lettidelt saab osta grillitud mereande.

Nii vürtsid kui kõik, mida merest saab, on tugevalt esindatud Sansibari toidukultuuris – tihedad kontaktid eri rahvastega on jätnud jälje ning sellega saab tutvuda suisa tänaval. Nädalavahetuseti laiali laotuv hiiglaslik grilltoiduturg ei pruugi siiski parim variant olla – šašlõkk tänavafestivalil maitseb enamasti ikka kuivalt.

Kes seda Forodhani aedadeks nimetatud paika laotatud lõputut grill-lettide jada aga tõeliselt naudivad, on Sansibari kassid. Erinevalt muudest paikadest Tansaanias, mida ma külastasin, on Sansibari Kivilinn neid paksult täis, õhtuti maiustavad nad näpatud kaheksajalajääkidega ning päeval magavad Kivilinna kitsastel unistel tänavatel, kus hõljuvad ringi kõikvõimalike värviliste rättidega kaetud, kadestamisväärse stiilitajuga mosleminaised.

Ajakirjaniku sõitu Tansaaniasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.