Vabadus kõige puhtamal kujul

, literaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline uhke lend! Ott 
Ojamets püüab tuult ühes paljudest Eesti kaunitest surfirandadest, Saaremaal Pidulas.
Milline uhke lend! Ott Ojamets püüab tuult ühes paljudest Eesti kaunitest surfirandadest, Saaremaal Pidulas. Foto: Anna-Maria Kaljuvee

Tänu ebaharilikult soojadele ilmadele on meri kenasti jääst vaba – aeg on ennast kurssi viia imelise lohesurfi võludega.

Olete märganud rannas lebades või merekaldal jalutades kauguses vilksatavaid suuri tuulelohesid, mida juhivad ääretult õnnelike nägudega mehed, naised ja noorukid, kes hüppavad üle lainete, liuglevad õhus ning veedavad niiviisi mere peal endale märkamatult tunde?

Kõrvalt vaadates võib tunduda, et tegu on tehniliselt väga nõudliku, isegi ohtliku spordialaga, mida harrastavad ainult paadunud adrenaliinikütid. Tihti arvatakse ka, et lohesurfi varustus on pööraselt kallis, nii et paljud seda endale lubada ei jõua.

Mulje on petlik. Kui vaadata maailma mis tahes surfirannas sõitjaid, leidub nende hulgas inimesi vanuses 10–70 eluaastat igalt elualalt. Eestiski on lohesurf aina enam populaarsust võitnud. Ma ei tea enam kedagi, kes ei teaks kedagi, kes selle kauni alaga tegeleb.

Olgugi et Eesti ilmastik tundub külm ning lohesurf kuulub pigem mõnda teise kliimavööndisse, ei jää siinsed kaunid surfirannad – ja neid on tõepoolest üllatuslikult palju! –  suvisel ajal muu maailma randadele millegagi alla. Isegi Lõuna-Hispaanias asuv Tarifa rand, mida peetakse planeedi üheks surfiparadiisiks (olen ka ise seal palju käinud), ei ületa minu arvates mitte millegagi suvist ja lõunatuulist Pärnu lahesoppi, Eesti surfimekat.

Lahke vennaskond

Selleks et lohesurfiga pihta hakata, tuleb esmalt muidugi lohe juhtimise tehnika korralikult selgeks õppida. Siin tulevad appi professionaalsed surfiklubid, mille hulgast olen enim kokku puutunud oma kunagises kodulinnas Pärnus asuva MaxWave’iga (maxwave.ee). Suhtlusest nendega mäletan selgelt, kuidas mind üllatas, et tõeliselt profid surfarid suhtusid minusse kui algajasse äärmiselt sõbralikult ja abivalmilt, andsid igal võimalusel nõu. Sain kohe algusest peale tunda kuulsat surfarite vennalikkust, mida kohtab kõikjal, mis iganes maailma nurka sa ka ei satuks.

Kõigis surfiklubides on instruktorid, kes õpetavad sulle nipid selgeks ning juhendavad seni, kuni liugled juba ise surfilauaga lainete vahel. Lisaks aitasid MaxWave’i instruktorid mul leida normaalse hinnaga kasutatud varustuse. Olen seda kasutanud juba kolm aastat ning endiselt on kõik töökorras.

Millest siis lohesurfivarustus koosneb ning kui palju see maksab?

Esimese asjana vajad muidugi lohet, mida on saadaval eri suurustes, kuna erinevate tuuletugevustega kasutatakse eri suurusega lohesid (nende kohta saad lähemalt uurida internetist). Lisaks lohele vajad surfilauda, kalipsot, kiivrit, päästevesti, surfisusse, trapetsit, poomi, pumpa ja mõnda vidinat võib-olla veel.

Ühekordse investeeringuna on kõige selle soetamine muidugi rahakotile üsna koormav, umbes paar tuhat eurot. Kuid nagu mainitud, peab varustus väga kaua vastu ning seda ei pea vahetama ja putitama (kui mõned juhuslikud paikamised ja parandused ehk välja arvata).

Soovitan alustuseks soetada kasutatud varustuse, mille saab kätte oluliselt soodsamalt. Selles mõttes on lohesurfivarustus minu arvates võrreldav auto ostmisega. Kui ostad uue auto ja esindusest välja sõidad, siis selsamal hetkel kaotab masin suure osa oma turuväärtusest. Sama käib lohesurfivarustuse kohta. Samas on kasutatud varustuse ostmisel alati risk, et ostad mõnest internetiportaalist halva asja. Selle vältimiseks kasutage surfiklubide abi: sealsed inimesed on alati toetavad,  ei püüa kellelegi külma teha ning soovitavad tõepoolest sinu vajadustest ja hinnatasemest lähtuva varustuse.

Ettevaatust, sõltuvus!

Hakkasin lohesurfiga tegelema seetõttu, et kartsin väga kõrgust, sügavat vett ja kiirust – mis kõik lohesurfis kenasti kokku saavad. Nüüd saan tänu lohesurfile neist hirmudest üle olla. Pealegi tahtsin teha sporti, mis hoiaks mind ühtaegu väga heas vormis ning oleks ka hiiglama lõbus, nii et ma trenni raskust ja vaeva tähele ei paneks. Ja tõesti, kolm tundi surfamist vee peal mööduvad kui linnutiivul ja suure naudinguga. Selle ajaga kulutad 1500–2000 kalorit. Metsa vahel joostes peaks sama kalorite arvu põletamiseks läbima 20 või enam kilomeetrit. Kui olete nagu mina, kes pikamaajooksu mingilgi määral ei naudi, sobib lohesurf teile nagu valatult.

Samuti meeldib mulle lohetades, et see treenib kogu keha, hoiab lülisamba sirge ning on aeroobne treening selle kõige puhtamal kujul. Juba enne esimest surfikorda hoiatasid vanad tegijad, et homme avastan endal trennist valutamas selliseid lihaseid, millest mul aimugi polnud. Tõsi see oli: järgmisel päeval oli voodist tõusmine äärmiselt keerukas, kuid õnnelik.

Kas tekkis tunne, et tahaksite samuti lohesurfi proovida? Ausõna, soovitan seda kõigile: sain alles pärast ise sõitma hakkamist aru, kui palju õnne ja vabadust tunnen mööda laineharju kihutades. Nüüdseks, tunnistan, olen sellest imelisest spordialast jäägitult sõltuvuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles