Psühholoog: naiste ja emade vägivaldsust põhjendatakse sageli väsimusega

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vägivaldsed naised
Vägivaldsed naised Foto: SCANPIX

Soome psühholoogi Hannele Törröneni sõnul nähakse naisi enamjaolt emade ja ohvritena ning naiste ja emade vägivaldsusest eriti ei räägita, kuna seda peetakse tabuteemaks. Vägivaldsetel naistel on selle tõttu raske abi otsida.

Törrönen on abistanud 30 aastat perevägivalla all kannatanuid, edastab Helsingin Sanomat.

«Naiste  ja emade vägivaldsusse suhtutakse teisti kui meeste vägivaldsusse. Sellele teemal eriti ei räägita või seda püütakse huumoriga pehmendada. Sageli põhjendatakse naiste vägivaldsust väsimusega. Paar aastat tagasi tegi Euroopa kriminaalpoliitika instituut uuringu, mille kohaselt mehed ja naised kogevad võrdselt partneripoolset vägivalda. Erinevuseks on see, et naiste vastu suunatud vägivald on jõhkram,» selgitas asjatundja.

Psühholoog tõi näite, milles 30-aastane ema sõitis vihahoos autoga vastu bussi. Ema ja kolm autos olnud last hukkusid. Meedia hakkas süüdlasi otsima.

«Kui üks ema midagi sellist teeb, siis sageli põhjendatakse seda väsimusega. Kuid mitte kõik vägivaldsed naised ei ole vägivaldsed, vägivaldne võib olla ka heas tujus ja puhanud naine. Just väsimusele rõhumisega püütakse põhjendada naiste vägivaldseid tegusid,» jätkas Törrönen.

Törröneni sõnul peaks naiste vägivalla teemat rohkem arutama.

«Räägitakse vaid sellest, et naistel võib lastega väga raske olla, kuid tegelikkuses jääb naiste agressioon ja selle põhjused tähelepanuta. «Halb ema» on lihtne sildistamine, kuid selle taga võib peituda väga palju,» nentis psühholoog.

Ta tõi näite enda elust, kui ta sai oma esiklapse 1983. aastal.

«Tundsin end koos imikuga üksildasena. Läksin koos lapsega kohvikusse, et inimeste seas olla. Tahtsin teada, kuidas ülejäänud emad hakkama saavad. Emade psüühilistest probleemidest ja agressiivsusest siis ei räägitud. Arvati, et kuna lapse hooldamiseks on kõik vajalik olemas, ei ole emadus raske,» nentis psühholoog.

Törröneni sõnul hakkas 2000. aastate alguses suhtumine emadusse muutuma. Naised hakkasid rohkem avalikult rääkima oma probleemidest ning ka sellest, miks nad vahel vägivaldseks muutuvad.

Psühholoogi sõnul ei osanud tema vastuvõtule tulnud naised oma vägivaldsusega toime tulla ja palusid abi.

«Naised ei suutnud oma vägivaldsust tunnistada ega ka abi küsida. Nad teadsid, et peavad end muutma, kuid nad ei osanud. Naiste jaoks ei olnud varem selliseid teraapiagruppe nagu vägivaldsetele meestele,» selgitas psühholoog.

Siis aga nagu ärgati unest ning saadi aru, et tegelema tuleb hakata ka vägivaldsete naiste ja emadega.

Törröneni sõnul on emade ja naiste vägivaldsus siiani mõnevõrra tabuteema.

Psühholoogi arvates on ühiskonnas juurdunud arvamus, et mees on vägivalla teostaja ja naine on ohver.

«Mehi nähakse tegijate ja naisi ohvritena. Politsei andmetel on koduvägivallas enamjaolt süüdi mehed. Kui aga vaadata muud sotsiaalstatistikat, siis on ka üsna palju mehi, kes oma abikaasade vägivalla ohvrid on. Mehed seevastu ei tee politseile avaldust, et naine oli vägivaldne. Meeste puhul sellist käitumist taunitakse, sest meestelt oodatakse tugev olemist. Tegelikult tuleks nii meeste kui naiste vägivaldsusega võrdselt tegeleda,» nentis Törrönen.

Ta lisas, et mitte mingisse vägivalda ei tuleks tolerantselt suhtuda.

Törröneni sõnul on teda naiste vägivallateema tõstatamisega peetud naistevastaseks, kuid tegelikult ta kaitseb sellega naisi.

«Naised ei ole vaid ohvrid. Naised võivad olla sama vägivaldsed kui mehed,» teatas psühholoog.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles