Valga gümnaasiumi neidudel oli sel kuul võimalus näha animatsioonfilmi valmimist ja sellele ise kaasa aidata. Tegu oli preemiaga veebilehtede konkursil «Kevadpäev Euroopas 2010» teiseks tulnud töö eest.
Gümnasistid tutvusid animafilmi saladustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MTÜ Nukufilmi Lastestuudio juhataja Katrin Kuusik ütles üritust sisse juhatades, et multifilmi tegemine on põnev protsess.
«Mõtled kellegi või millegi välja ja paned ta elama. Animailmas on võimalik kõik, mis sa välja suudad mõelda. On ainult üks piir ja see on fantaasiapiir,» nentis Kuusik. Veel rõhutas ta, et oluline ei ole niivõrd joonistamisoskus, kuivõrd just mõte, mida teoks teha ja teistele edasi anda tahetakse.
Lastestuudio tegemisi tutvustades ütles Kuusik, et see on kutsutud ellu kasvatamaks multifilmi tegijatele järelkasvu ning pakkumaks ajaviidet. Valga linna satuti Tiigrihüppe Sihtasutuse suunamisel, et maakonnakeskuse neidudele preemia koju kätte tuua.
Põnevust mitmeks tunniks
Igale osalejale anti kätte valged paberilehed, kuhu nad pidid joonistama filmis mängiva(d) tegelaskuju(d). Tegevus toimus samm-sammult: iga tegelaskuju väikseimgi liigutus joonistati eri paberitele. Seejärel pildistas õpilane pilthaaval joonistatu üles ja juhendajad panid filmi vastava arvutiprogrammiga kokku. Filmijuppidele oli võimalik lisada ka heli, kuid ajapuudusel jäi see töö seekord ära.
Mõne tunni möödudes oligi kõigil osavõtjatel võimalik äsjatehtud filmi esilinastust vaadata.
Töötoast osa võtnud Liis Ostnik ütles, et tegi multifilmi «Sõida kaine peaga». «See oli hullult huvitav ja äge ettevõtmine. Oma silmaga nägin esimest korda, kuidas multifilmi tegemine ja kokkupanemine käib,» jagas abiturient muljeid.
Tema klassiõde Ingrida Pjatkovskaja sõnas, et taoline ettevõtmine oli väga õpetlik ning omapärane: igapäevaelus sellega ju kokku ei puutu. Temale meeldis eriti niinimetatud piksillatsioon, milles stoppkaadertehnika meetodiga inimesi animeeriti. «Iga kaader pildistati eraldi ning järjestikku pilte kuvades loodi animatsiooni efekt. Tulemus sai lahe,» lisas Pjatkovskaja.
Nõudlus huviringi järele olemas
Mõlemad neiud olid arvamusel, et multifilmide tegemise õpetamise võiks väga hästi ka kooliprogrammiga siduda, kas või kunstiõpetusega. Muusikaõpetuse tunnis võiks aga filmidele heli lisada. Pakuti ka välja, et koolis võiks vastavateemaline huviring olla.
Valga gümnaasiumi infojuht Pille Juurikas oli õpilaste ettepanekutega täiesti päri ja samuti arvamusel, et kindlasti on multifilmide tegemine ettevõtmine, mis õpilastele huvi võiks pakkuda.
Kuigi ta ise on ka Tiigrihüppe Sihtasutuse korraldatud kursusest «Animatsioon kui meediaõpetuse üks osa koolis» osa võtnud ja vastava tunnistuse saanud, ei ole tal oma töökoormuse kõrval huvialaringi juhendada võimalik. Samas kasutavat ta õpitut oma töödes-tegemistes väga sageli.
«Nii lapsed kui ka täiskasvanud, kes animatsioonfilmiga tegelema hakkavad, märkavad edaspidi enda ümber ka pisiasju, millele nad varem sugugi tähelepanu pööranud ei ole ja mida nad pole oluliseks pidanud,» arvas Juurikas.