Siberi igikeltsast leiti mammuti asemel mumifitseerunud koer

Venemaa Kaug-Ida piirkonna teadlased uurisid mitu aastat leidu, mida peetakse kogu maailmas ainulaadseks, edastab Siberian Times.

Tegemist on emase, kolme kuu vanuse kutsikaga, kes suri umbes 12 450 aastat tagasi. Ta sai leiukoha järgi nimeks Tumat.

Jakutski ülikooli eksperdid uurisid koeramuumiat neli aastat ning aprillis viidi läbi ka lahkamine. Teadlaste sõnul said nad väärtuslikku informatsiooni kunagi elanud koerte kohta.

«Meie eesmärgiks oli uurida selle koera kudesid ja muid organeid nii makro- kui mikrotasandil. Tegemist on maailma ainsa sellise koeramuumiaga, mis on väga hästi säilinud. Kuigi loom on mumifitseerunud, ei ole ta siiski lagunenud,» teatas üks uuringu läbiviijatest Darima Garmaeva.

Koeramuumia leidsid jahimeestest vennad Juri ja Igor Gorohhov oma kodukohast Tumatist 42 kilomeetri kauguselt kui nad olid otsimas mammutimuumiaid.

Nad kontakteerusid Jakutski ülikooliga, öeldes et leidsid tundmatu looma ning kui teadlased kaevasid leiu välja ilmnes, et tegemist on koeraga.

Uuring paljastas, et loom hukkus veeäärsel alal maalihke alla jäädes.

Koeramuumia vastu tundsid huvi ka Belgia, Kanada ja Saksamaa teadlased.

Belgia loodusteaduste instituudi esindaja Mietje Germonpre sõnul mõõtsid nad iidset koera, et võrrelda teda tänapäeval elavate koertega.

«Maailma muuseumides on mõningad koeramuumiad, kuid need kõik on täiskasvanud koerad. Selle puhul on tegemist aga kutsikaga. Meile teadaolevalt on tegemist metsiku, mitte kodustatud koeraga ning kõige vanemaga, mis on seni Põhja-Siberist leitud,» selgitas Belgia teadlane.

Maailma vanimad koerajäänused, mille vanus on 36 500 aastat, pärinevad Belgiast Goyeti koopast. Lisaks on leitud ka 26 000 aasta vanuseid koerajäänuseid, kuid need ei ole nii hästi säilinud kui Siberi koer.  

Teooria kohaselt kodustati koer esmalt Kesk-Aasias ning hiljem teistes regioonides.

«Koerte kodustamise kohta on kaks teooriat. Esimene, et metsikud koerad asusid elama inimasulate lähedale, kuna inimesed toitsid neid vahel ning tekkiski inimese-koera kooslus.  Teise puhul hakkasid inimesed kodu kaitse eesmärgil noori koeri kinni püüdma ja neid kodustama,» lausus Germonpre.

Siberi koera lahkamisel ilmnes, et koeral olid alles süda, kopsud, maks, magu ning osa soolestikust, kuid ka nahk ja osa kudesid.

Koera maost leiti taimejäänuseid, mis lubasid oletada, et maalihke alla jäänud koer püüdis oma elu päästa haarates taimedest.

Koera magu uuritakse edasi sügisel ning osa koeproove saadetakse uurimiseks Jaapanisse Tohoku ülikooli.

Sel suvel plaanitakse koera leidmispaika lähemalt uurida, lootes leida ka inimtegevuse jälgi. Oletatakse, et tegemist võis olla mõne iidse jahimehe koeraga.

Pilte vaata siit.