Mustanahalise elust Eestis: see pole neeger, loll, see on Dave Benton

Muusik Dave Benton, kes on elanud Eestis juba 18 aastat, tunnistab ajalehele Pealinn, et isegi praegu tuleb ette olukordi, kus teda nahavärvi pärast ahistatakse. «Kord seisin bussipeatuses, üks mees vaatas mind ainiti väga vihasel pilgul ja siis hakkas tema suust tulema rassistlikku sõimu minu aadressil. Kuigi tavaliselt üritan ma sellistes olukordades kuuldu ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, siis seekord läksin talle lähemale ja küsisin: kas sa tunned mind, et mind vihkad? Mees ehmus ära ja hakkas vabandama: «Oi, ma ei näinud kaugelt, et see olete teie, Dave Benton, teid ma ei vihka.»»

Kahjuks pole sellised nahavärvi pärast ahistamised Bentoni sõnul Eestis harvad, tal on tulnud nendega elama õppida. «Muide, ma olen hea kakleja ja kord olen ka asjad kakluses paika pannud, aga see pole õige lahendus. Tegelikult annad sa kaklusega oma ahistajale võidu, sest ta saab rõõmustada selle üle, et suutis sind endast välja viia,» tõdes Benton.

Uskumatu, aga võõravihast kantud inimesed on ostnud isegi pileti Bentoni kontserdile, et pääseda talle lähedale «oma tõde» kuulutama. «Mees tuli pärast kontserti mu kätt suruma ja ma arvasin, et tänab mind kena esituse eest. Aga tegelikult ei lasknud ta kätt enam lahti ja ütles mulle otse näkku: sa mees ära arva, et sa oled Eesti jaoks midagi head teinud, see Eurovisiooni võit on tühiasi ja sa ise mõttetu,» rääkis Benton. «Kujutage ette, isegi pärast Eurovisiooni võitu pidin ma ikka veel migratsiooniametnikega võitlema, et saada Eestis alalist töö- ja elamisluba – seda alandust oli ikka liiga palju. Ma ütlesin neile otse näkku, et kui ma nüüd ka ei saa alalisi dokumente korda, olen sunnitud siit riigist oma perega lahkuma. Ainult tänu toonasele kultuuriministrile Signe Kivile, kes mulle appi tuli, sain  dokumendid korda – aga ma rõhutan, et olin sel hetkel juba nii solvunud nende ametnike peale, et Kivi pidi aina kordama: «Dave, ära tee palun midagi hullu, oota veidi veel,»» meenutas Benton, kuidas Eesti migratsiooniametnikud suutsid tal kopsu üle maksa ajada. 

Benton on kõigi nende aastate jooksul püüdnud end teadlikult Eesti ühiskonda integreerida, ja sama soovitab ta ka kõigile neile, kes uueks elukohaks kas juhuse tahtel või oma valikute tulemusena Eesti saavad. «Mina alustasin sellest, et tahtsin minna üksi poodi toitu ostma,» rääkis Benton. «Naine andis eestikeelse toiduainete nimekirja kaasa ja soovis edu. Poes nägin, et  kõik vaatasid mind imelikult ja kuskilt kostus venekeelne sõna tšjornõi (must – toim). Seepeale küsisin selges eesti keeles müüjalt: palun mulle pool kilo hakkliha. Kõik jäid mind üllatunult vaatama ning pärast seda korda olin selles poes alati teretulnud.»

Kuigi mees saab eesti keelest aru ja suudab ka rääkida, tõdes Benton, et võõramaalastel on seda keeruline õppida. «Mul on kõige raskem jälgida kiiret eestikeelset kõnet, aga mõttest saan enam-vähem aru. Ma ei liialda, kui ütlen, et eesti keele õppimine kujuneb neile tõeliseks proovikiviks, eriti kui tegemist on vanemate inimestega. Noortel läheb keeleõpe kergemini,» rääkis Benton, kes kodus räägib küll inglise keelt, aga teab ülihästi, mida tähendab ka ainult eesti keeles rääkimine. «Abikaasa Marise vanaemaga pole mul mingit valikut, tema paneb asjad konkreetselt paika: ainult eesti keel!»

Tegelikult on Bentonil keelte peale annet: ta räägib inglise, prantsuse, hollandi, hispaania, papiamento, saksa ja portugali keelt. «Aruba pakkus mulle kultuuriesindaja kohta Brüsselis, aga ma tõesti ei tea, mida selle pakkumisega teha. Mulle tegelikult ei meeldi poliitika, olen sellega Arubal kokku puutunud. Ma arvan, et olen poliitikukarjääriks liiga idealistlik,» ütles Benton ja lisas, et muusikuna ja reikimeistrina on tal inimestele rohkem anda.