Lugejad meenutavad: Eesti 90ndad olidki täpselt nii jubedad

Alari Kivisaar 90ndatel

FOTO: Kanal 2

Elu24 artikkel, kuidas raadiohääl ja kunagine diskor Alari Kivisaar rääkis pöörastest üheksakümnendatest, tekitas elavat vastukaja ning kommentaariumis meenutati meeldejäävamid kogemusi sellest värvikast ajastust.

90ndate algus oli Eestis kui Metsik Lääs - mõrvade poolest olime maailmas esirinnas. Kriminaalide seadused valitsesid ka ööklubides ja isehakanud maffiamehi jätkus igale poole, ka Kivisaare kurikuulsasse klubisse Rukkilill.

«Linnuka maffia, Permi maffia, Tartu maffia... Tartus oli veel mitu maffiat,» meenutas Kivisaar Kanal 2 doksarja «Pöörased üheksakümnendad» avaosas. «Ühesõnaga bandiidid. Aga üks nende kindel tegevus oli tulla peole ja enne koju ei mindud, kui paar inimest oli ära löödud.»

Lihtsalt kaklemise pärast klubiskäimised oli selle kontingendi argipäev.

«Tuldi kohale, istuti maha, natuke tiksuti ja siis hakati vaatama, et kellele siis ära vajutada. Kes kõndis imelikult, kes tantsis veidralt, alati leiti keegi. Oli neid pidusid, kus lihtsalt keegi löödi maha. Mitte otseses mõttes, kuigi ka seda tuli kahjuks mõned korrad ette. Päris jube oli tegelikult,» tunnistas ta.

FOTO: Kanal 2

Elu24 lugejate kommentaarid

Black Jack: Töötasin sellel ajal black jacki diilerina ühes baaris. Mingi venelane kaotas suurema summa ja kukkus lõugama, et ma ta raha tagasi annaks, et nii kaua kui raha on lauas sees, on see tema raha. Võttis enda revolvri välja ja sihtis mind sellega. Uksehoidja/turvamees põgenes riietehoidu ja ükski inimene baaris ei julgenud ennast liigutada. Ütlesin siis, et helistan ülemusele, et mul pole laua võtit, et raha kätte saada. Igatahes lubas ta mul helistada ja baaridaam helistas kohe «katusele», kes ulmekiirusega kohale sõitsid, kõigil kolmel revolvrid käes. Pärast tuli välja, et black jacki laual oli teine «katus» ja need siis pidid selgitama, miks nad valet objekti kaitsma tormasid. Igatahes pääsesin eluga...

Lugeja: Tagantjärele vaadates olid 90ndad (ja minu 20ndad) kõige masendavam ja mõttetum kümnend Eesti lähiajaloos. Raisatud aastad sõna otseses mõttes. Päkapikudisko, lõputu pidu, kaklused, kambad, muusikaline allakäik, Soomest toodud autoromud, misiganes. Terve põlvkond praeguseid noori tehti valmis juua täis peaga Pühajärve Beach Partyl põõsa all Mono Fansi kuulates. Seda õudust annab helpida veel pikka aega. Kole aeg, phh.

Mäletan: Njaa, olid ajad... Karm värk oli. Relvatehingud, käisid ringi tukk vööl, pommiplahvatused ja muidu sünge/rusuv. Iga asja peale ärrituti kergesti ja oldi vihased. Kui võrrelda, siis praeguse aja noored kasvavad nagu rõsked põrssad ja ei tea ohtudest õieti. Siin pole mõtet kedagi süüdistada, vaid ajad olid sellised. Praegu on ikka palju parem. Hommikul ikka auto alles, kui tööle lähed. Ei igatse neid aegu tagasi.

TT: Maffiast oli asi kaugel, olid erinevad kuritegelikud grupeeringud, kuid maffiast oli asi kaugel. See peksmise jutt on selline pooltõde, kõige rohkem sai tavainimene tunda vargusi, ettevõtja katusepakkujaid, kui sul seal raha liikus. Üldiselt ikka need grupeeringud tegelesid omavahelise arvete klaarimisega, kus tõesti tapeti inimesi. Praegune valitsev klikk on rohkem maffiasarnane, korruptsioon kõige kõrgemal tasemel, mehitatakse kõrged ametikohad, ettevõtjale pakutakse raha eest hüvesid, riigiettevõttest saadakse varjatult raha, lugusid mätsitakse kinni jne.

HKF: Alguses ka mõtlesin, et Kivisaar pakub üle, aga järele mõeldes oli asi tõesti nii. Ka üks mu venna klassikaaslastest sai klubis peksmise tagajärjel surma. Oli selline töntsakas tossikene - õppis ülikoolis ajalugu. See mees polnud suuteline isegi kärbsele liiga tegema, aga ometi hukkus ta kellegi jõhkra käe läbi. Tollane miilits oli võimetu mõrtsukat kindlaks tegema. Palun ärge kommige, kui te asjast midagi ei tea või ei mäleta.

AK: Ei paku üle jah. Mäletan, et Tapal oli siis kuskil keldris klubi, mille lähedalegi võmmid tulla ei julgenud, ainult meditsiiniline abi käis perioodiliselt kohal. Käisin seal uljuse pärast kaks korda. Esimene kord jõudsin rahulikult oma õlle ära libistada ja siis hakkas üleval autol sireen tööle. Teisel korral võtsin sõbrad ka kaasa, et nendelegi ilma näidata. Ühejätsime koos relvaga üles autosse, sest oli selge, et see muidu meid enam ees ei oota, teisega läksime alla ja lõime kohe koldid lauale. Siis jäeti rahule. Tookord oli peamine võll üks tolle perioodi peamine maadleja. Kui lõi, siis verd lendas.

Tom: Maffia on loomulikult üle pakutud, aga karistamatud rusikakangelased olid tõepoolest olemas. Ja asi oli väga lihtne - baaripidajad ise kartsid neid jõmme, et kui politsei kutsuvad, saavad pärast ise peksa. Ja üllatus-üllatus: mobiile tol ajal ei olnud, vähemalt noortel mitte. Seega ainus, kes võinuks politsei kutsuda, oli baarmen, kes seda loomulikult ei teinud. Kui mõnes kohas turvamees juhtus olema, oli see esimene, kes plehku pani; tema roll oli maani täis tüüpe puistata ja välja visata. Aga teistpidi võttes - ega ikka ilma küsimata naljalt kallale ei tulnud. Võis muidugi juhtuda, et sattusid valel ajal valesse kohta, aga «ära löödi» ikka neid tüüpe, kes juba pinda käisid. Tüüpiline juhtum oli teise seltskonna naistega lõõpimine.

Mees: Asi oli täpselt nii nagu saates kirjeldati. Olin ise tol ajal 20ndate alguses ja käisin ka pidudel. Neid jõuke tegelikult kardeti ja seda nad ära kasutasidki. Nagu ikka elus, pidi ise oskama läbi rääkida, lõpptulemus on siiski tähtis - igast jamast tuleb elu ja tervisega läbi tulla.

Kunagi ilus: Mäletan, et üks hea sõber hoiatas mind teatud kohtade ja inimeste eest. Et ära end isegi näita. Valiti naine välja ja lohistati lihtsalt isakeste peole, kus siis igasugu rõvedusi korraldati. Imelikke juhuseid oli mitmeid, kus hiljem mõeldes ohtlik olukord oli. Aga pääsesin.

TRT: Tartus oli ka kuum baar nimega Amor. Seal käis ka ikka eriline seltskond läbi. Lisaks tavarahvas. Kuna DJ-d olid väga head, siis käisin ise ka seal tihti aega veetmas. Õnneks oli baaril tugevad turvad ukse ees. Mäletan, et kord astusid 5-7 kanti sisse ja neist üks pisem vend hakkas ühes lauas olnud mehega ülbama. Kutsikas teadis, et seljatagune oli kindlustamas. Peaaegu oleks löömaks ka läinud ja kutsuti Kaubamaja taha parklasse järgmiseks päevas, üks vend tegi seal näitlikke jalalööke õhku jms. Siis tuli turva kohale ja käratas meestele, et «kas siin mingi tsirkus on või?!» Vennad tõmbusid seepeale kohe tagasi. Sealsed turvad olid ikka kahemeetrised mehed, minu teada veel vennad ka. Aga jah, eks elu oli «huvitav» ja adrenaliini täis küll.