Anna-Maria Galojan soovitab väärtfilme nautida mõistliku kaaslase seltsis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jälle on käes aeg, kui PÖFFi hunt mööda Tallinnat ringi luusib.
Elu24'le saatis tänavuse Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali omapoolsed filmisoovitused ja eelistused ka väljaandes Baltic News Ltd./The Baltic Times töötav noorpoliitik Anna-Maria Galojan.
Jälgin suurima huviga mitte ainult Eesti PÖFFi, vaid erinevaid filmfestivale üle maailma. Pean lugu väärt filmidest ja õnneks lisaks vanale heale klassikale, nagu «Hommikueine Tiffany juures», mida on alati nauditav vaadata kallite inimeste seltsis, hubase kamina juures sooja šokolaadi rüübates, tuleb iga aastaga juurde ka uusi häid filme, mida kindlasti tasuks vaadata.
Tänavune PÖFFi valik on ülimalt suur, sest näha saab üle 220 täispika filmi tervelt 75 riigist. See paneb isegi kõige suurema filmihuvilise pea pöörlema.
On ju teada vana heade kokkade saladus, et iga hea magustoit peab olema täpselt nii suur või nii väike, et maitse suhu jääks, sest ületarbimine võib rikkuda ka kõige mõnusama pala. Nii on kindlasti ka väärtfilmidega. Peab jätma endale aega filmi seedimiseks, analüüsimiseks ja kindlasti ka oma sõpruskonnas nende üle arutamiseks.
Selle aasta PÖFFi filmide menüü on suurepäraselt mitmekesine.
Kes veel pole mingil põhjusel näinud Veiko Õunpuu filmi «Püha Tõnu kiusamine», siis nüüd oleks viimane aeg seda teha. On väga hea tunne, et ka Eestis tahetakse ja suudetakse teha selliseid filmikunsti šedöövreid.
Samuti ei saa tähelepanuta jätta Roman Polanski filmi «Variautor», mis kujutab kuidas edukas inglise tellimuskirjanik nõustub endise Briti peaministri Adam Langi memuaaride lõpetamisega.
Pärast rohkeid seiklusi selgub, et Langi biograafias on algusest peale kõik viltu ja paraku ka kogu maailmas, kus mitte miski ega keegi pole see, millena näib. Biograaf avastab õige pea, et minevik võib olla tappev ning ajalugu kirjutab see, kel õnnestub ellu jääda.
Väga eriline ja väärtuslik on loomulikult 1. detsembril eriseansina esilinastuv «Jaroslav - tuhat aastat tagasi». Üks olulisematest ja suurimatest sel aastal Venemaal tehtud filmidest. Publikuga tuleb kohtuma erikülaline - filmi peaosatäitja Aleksandr Ivaskevitš isiklikult.
Filmi väärtus seisneb ka selles, et kuigi Ivaskevitš on tuntud ja hinnatud näitleja Venemaal, on siiski tegemist meie oma Eesti näitlejaga, keda saab näha ka tema põhitöökohas Vene Draamateatris.
Loomulikult ei saa üle ega ümber dokumentaalfilmidest.
Siiralt soovitaks pöörata erilist tähelepanu PÖFFi Inimõiguste eriprogrammile «Vabadus olla vaba».
Samuti võiks esile tuua Eesti-Ukraina dokumentaalfilmi «Auk nr 8», mis kirjeldab paljude inimeste tegelikku elu post-sovjetlikul territooriumil peale NSVLi kokkuvarisemist, koos selle heade ja halbade külgedega.
Samuti soovitaks vaadata sama programmi raames Saksa filmi «Võõras», mis esitati Saksamaa poolt parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks. PÖFFi kavas ongi seekord 19 filmi, mis on oma riigi kandidaadid parima võõrkeelse filmi Oscarile.
PÖFFil näeb ka tänavuse Berliini filmifestivali Kuldkaru võitnud lavastaja Semih Kaplanoglu kuulsat «Yusufi triloogiat», millest viimane film «Mesi» on üks suurimatest auhinnakandidaatidest Euroopa Filmiauhinna preemiatele. Seda filmi tasuks vaadata kas või sellepärast, et kujundada oma isiklik arvamust antud teosest.
Ka tänavu linastuvad Montoni moefilmid.
Selle aasta moeprogrammi fookuses on 20. sajandi üks kuulsamaid ning olulisemaid moeloojaid Yves Saint Laurent, kelle mõju naistemoele on olnud mõõtmatult suur.
See meenub iga kord ka mulle, kui mõne piduliku ürituse tarbeks valin maani ulatuva õhutukleidi asemel hoopis YSLi naistele mõeldud smokingu. Selle smokinguga tegi moekunstnik hindamatu kingituse nii kogu moeimpeeriumile, kui ka igale naisele. Mitte keegi ei suuda mind veenda, et naine klassikalises mustas smokingus on vähem ahvatlev ja naiselik, kui naine pikas siidises kleidis.
Seekordse moeprogrammi pärliks on aga kahtlemata sel aastal valminud dokumentaalfilm «Yves Saint Laurent: segane armastus», mis keskendub Yves Saint Laurent’i ning tema partneri Pierre Bergé armastusloole.
Ka Screen Internationali kriitikute valik väärib pühendumist, kuna see pakub kümmet filmi, mille juhtivad kriitikud on spetsiaalselt Tallinnas näitamiseks välja valinud.
Kindlasti lähen ise vaatama kohe Euroopa klassika ridadesse kuuluvat filmi «Iluasjake», mille režissööriks on Francois Ozon. Ka näitlejate plejaad on suurepärane, kuhu kuuluvad sellised staarid nagu Catherine Deneuve ning Gérard Depardieu.
Head filminaudingut, kallid filmikunsti sõbrad ja ärge unustage, et iga väärtfilmi vürts on hea ja mõistlik kaaslane, kellega pärast filmi muljetada!